Kas pole nii, et aeda rajama asudes ja sellesse armudes haarad istutamiseks õhinal kaasa igasuguseid taimi, kes millegagi silma jäävad? Hiljem „kainened” ja leiad, et tahaks midagi põnevamat, natuke erilisemat.
On ju pisut nörritav, kui külalised sinu aias jalutades kommenteerivad: „See taim on mul juba palju aastaid”. Hoopis kõrvupaitavam oleks kuulda: „Kuule, kust sa omale sihukese taime said?”
Õnneks on püsikute arvukas seltskonnas veel küllalt neid, keda miskipärast harva aedades kohtab. Adenostüül, norulill, soldanell, tonditupik, tõrvikliilia ja vullrohi on ahvatlevalt kenad ja omapärased.
Isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast. Igas ontlikus aias on mõni lumeroos. Aga kas vinav on? Helmikpöörised on kõigil, aga ’Mochat’ nende hulgas ilmselt ei kohta.
See raamat aitab sul aias uutele taimeaaretele sobiva koha välja valida ja siis on aeg „jahile” mina.