Kui Elukiri 1999. aasta sügisel ilmuma hakkas, võtsin seda kui saatuse
õiglast otsust.
Eesti ühiskonnas valitsev tänamatus, vanema põlvkonna mahakandmine tegi
väga haiget. Kuni selleni välja, et kust te üldse võtsite õiguse Vene
ajal elada. See suhtumine pole kuhugi kadunud, aga kindlasti mitte enam
valitsev.
Inimestest, kellega olen Elukirjas lugusid teinud, on oma peaga mõelnud
ja päris palju ära teinud, ükskõik kui tõrvane katus nende ajal on olnud.