Nobeli preemia laureaadi Sinclair Lewise (1885-1951) kuulsaim romaan, ameerika kirjanduse tippteos Babbitt (1922) jätkab Peatänava poolt rajatud suunda, see on romaan, mille peategelase nimigi on ammu muutunud üldnimeks. Suurärimees Babbitt on konformismi ja piiratuse sümbol, mees, kes on minetanud võime iseseisvalt mõelda. Lewis analüüsib Babbitti psühholoogiat põhjalikult, hoidmata kokku iroonia koha pealt. Kinnisvaramaakler Babbitt on kõigest väliselt ilmnevast rahulolust hoolimata sügavalt õnnetu inimene. Ta omab küll kõike, mida oskab leiutada väsimatult töötav tehnika, et materiaalset oleskelu meeldivaks muuta, ent ta elul puudub sügavam mõte. Sisimas tunneb ta küll, et selle maailma materiaalsete esemete taga varjavad end kõrgemad vaimsed väärtused, mille juurde tal aga kuidagi ei õnnestu pääseda.
Teise nurga alt vaadates on Babbitt psühholoogiline armastusromaan – see on Babbitti ja Myra armastuse lugu, õigemini küll armastuse lõppemise lugu, selle ülekasvamine vihkamiseks ja ükskõiksuseks. Lugeja ees rullub lahti armastuse lõppemise anatoomia kõigis üksikasjus. Babbitti katsed veelkord armastuse ülevust tunda ning elule sisu ja värvust anda viivad üha uutele pettumustele...