Nõukogude Liidu lagunemise aastail kujunes laiemal üldsusel Lavrenti Beriast mulje kui verisest timukast, kes saatis kõhklemata mahalaskmisele miljoneid inimesi. Sellist imagot hakati looma juba Hruštšovi ajal, kui isikukultust igal võimalikul viisil hukka mõisteti. Siiski tuleb aga tunnustada Beria organisaatorivõimeid: just tema oli Nõukogude Liidu kaitsekontseptsiooni üks põhilisi väljatöötajaid, tema seisis aatomiprojekti algatamise juures ning hiljem juhtis ja kureeris seda. Selle raamatu autor püüdis oma sõnutsi "ilma viha ja hukkamõistuta" luua õige pildi kõikvõimsast rahvakomissarist, kelle hukkasid samad inimesed, kellega ta pikki aastaid õlg õla kõrval töötanud oli.