See on veel armuke, too juba abikaasa,
see on veel abikaasa, too juba armuke.
See on veel lahutatud, too juba abielus,
see on veel abielus, too juba lahutatud.
See veel armastab, too enam ei mäleta,
see veel ei mäleta, too juba armastab.
See veel landib, too on juba kinni püüdnud,
see on juba kinni püüdnud, too veel landib…
See veel, too juba, see juba, too veel,
kuid pea saab kõigist surma leem.
Ungari ühe kõige menukama prosaisti ja näitekirjaniku János Háy (s. 1960) jutukogu naistest, meestest, tüdrukutest ja poistest, emadest, isadest, armukestest ja lahutatutest, tütardest, poegadest, vanaisadest ja vanaemadest, maameestest, üliõpilastest, pottsepast ja manalamehest, armastusest, ettemääratusest, Jumalast ja kõiksusest, Budapestist, Doonaust ja kollasest Ikarusist.
Melanhoolsed, elurõõmsad, inimlikud lood, hingekriipivad, humoorikad, maagilised jutud.