Võttes lähtepunktiks Albert Camus´ traagilise hukkumise liiklusõnnetuses, kirjeldab autor jõuliselt ja sügava kaasaelamisega kirjanikku, kes oli tema suurim imetlusobjekt ja eeskuju. Ta kirjutab Camus´ hirmust kirjanikuna läbi põleda, tema mõtetest õnne kohta, jälestusest suurlinna vastu, rahutusest ja igatsusest, teda painavast surmateemast ja muudest muredest, mis Thorkild Hansenile endalegi võõrad ei olnud.