CD Great Maestros - XVIII–XIX 2CD
Tarne 1-3 tööpäeva
24,65 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
Käesolev duubelalbum sarjas „Great Maestros“ on pühendatud maestro Neeme Järvi 85. sünnipäevale ning
jõudis esmakordselt muusikasõpradeni Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi juubelikontsertidel 9. ja 10. juunil 2022. Seekordsel albumil on esindatud saksa muusika kaks Br’iga algavat suurkuju – Brahms ja Bruckner, mõlemalt autorilt mastaapsed suurvormid, reekviem ja sümfoonia. 85 on tegevmuusiku puhul aukartustäratav iga, ent väsimatu maestro on endiselt täis raugematut energiat, juba on kavandamisel sama plaadisarja kahekümnes heliplaat pealkirjaga „Scroll Over Beethoven“, millel Beethoveni loomingu kõrval kõlavad ka Eesti heliloojate Elis Halliku ja Peeter Vähi teosed. Seega soovitame maestro Järvi talendi austajatel jälgida reklaami.
CD 1
Johannes Brahms (1833–1897)
Ein deutsches Requiem / Saksa reekviem, Op 45 (1857/1868)
1 Selig sind, die da Leid tragen / Õndsad on kurvad 9:04
2 Denn alles Fleisch, es ist wie Gras / Sest kõik liha on nagu rohi 13:10
3 Herr, lehre doch mich / Jehoova, anna mulle teada 8:05
4 Wie lieblich sind deine Wohnungen / Kui armsad on sinu hooned 4:40
5 Ihr habt nun Traurigkeit / Nüüd on teilgi muretsemist 6:38
6 Denn wir haben hie keine bleibende Statt / Sest meil pole siin jäädavat linna 10:07
7 Selig sind die Toten / Õndsad on surnud 13:23
Kogukestus 65:11
CD 2
Anton Bruckner (1824–1896)
Sümfoonia nr 4 Es-duur, WAB 104 (1874/1888)
1 Bewegt, nicht zu schnell 14:38
2 Andante quasi Allegretto 10:11
3 Scherzo. Bewegt – Trio. Nicht zu schnell 7:38
4 Finale. Bewegt, doch nicht zu schnell 16:53
5 Volksfest / Rahvapidu (1878) 13:29
6 Helgoland, kantaat meeskoorile ja orkestrile, WAB 71 (1893) 13:33
Kogukestus 76:31
„Saksa reekviem“ on Brahmsi kõige ulatuslikum vokaalsümfooniline suurvorm. Selle pikk loomisprotsess ideest oopuseni jäi aastaisse 1857–1868. Teose saksakeelne tekst* ei ole katoliikliku leinamissa teksti tõlge ega parafraas. Võrreldes traditsioonilise ladinakeelse reekviemiga, on Brahmsi sisuline tekstikäsitlus paljuski erinev. Teistsugune lähenemine surma teemale tuleneb Brahmsi piiblikäsitluse protestantlikust algest. Brahms pärines protestantlikust keskkonnast, kus isiklik kontakt piibliga ja selle hea tundmine olid enesestmõistetavad. Helilooja valis tekstid mitmetest kirjakohtadest ise ja tal õnnestus luua kunstipärane ning sisuliselt ühtne tervik. Sõnade juhtmõtteks on lohutus ja toetav ligiolek neile, kes leinavad lähedast inimest, leppimaks rahulikul meelel surma vältimatusega. Helilooja väga subjektiivne tekstivalik lähtus tema enese leinakogemustest, kuid viib ka barokiajastu saksa kirikumuusika traditsiooni juurde. Olgu see Heinrich Schützi ainulaadne teos „Muusikaline matusetalitus“ („Musikalische Exequien“, 1636) või Bachi varane kantaat „Actus tragicus” ehk „Jumala aeg on parim aeg“ (1707–1708). Ka tundis ta tõenäoliselt Franz Schuberti populaarseks saanud „Saksa missat“ (1826). Kui muusika valmis, kirjutas ta: „Ma olen lõpetanud oma leinamuusika kui õnnistuse leinajatele. Mina olen nüüd tröösti leidnud.“
„Saksa reekviemi“ saamislugu seostatakse Brahmsi mõttekaaslase ja isaliku sõbra Robert Schumanni lahkumisega, kelle vaimse kustumise tunnistajaks noor helilooja oli. Teose tekst ja esimeste osade muusika vormus 1861. aastal. Töö kulges katkestustega. Alles helilooja väga armastatud ema Johanna Henrika Christiane surm 1865. aasta veebruaris andis jätkamiseks uue ajendi. Nagu paljude teoste puhul, oli ka seekord Clara Schumann esimene, kellele autor uut teost tutvustas. 1866. aasta augustis kirjutas Clara oma päevaraamatusse: „Johannes mängis mulle ette mõned oivalised osad „Saksa reekviemist“, mis on täis nii õrnu kui julgeid mõtteid.“ Aasta hiljem võis Clara tõdeda: „See on väga võimas teos, haarab inimese tervenisti niisugusel viisil kui vaid vähesed. Sügav tõsidus koos lummava poeesiaga mõjub imeliselt, vapustavalt, rahustavalt.“
1867. aasta detsembris kõlasid reekviemi kolm esimest osa Johann Herbecki dirigeerimisel Viini muusikaühingu kuldses saalis. Ettekanne ebaõnnestus ja publiku vastuvõtt oli tõrjuv. Teose kuueosalise versiooni esiettekanne toimus 1868. aasta aprillis, suurel reedel Bremeni toomkirikus. 2500 kuulaja ees tõusis dirigendipulti 34-aastane autor. Mõni päev hiljem kirjutati Brahmsi sünnilinna Hamburgi ajalehes: „See on suur, epohhiloov teos, ühe silmapaistva muusikageeniuse looming. Selles võib näha meie aja muusikaelu saavutust, mille kaugeleulatuvat mõju ehk vähesed aimata oskavad.“
Bremenis ei kõlanud siiski reekviemi lõplik versioon. Kuu hiljem lisas helilooja baritonisoologa osade vahele veel ühe, sopranisoologa osa. 1869. aasta 12. veebruaril kuuldi Leipzigi Gewandhausis teost Carl Reinecke juhatusel juba kogu võimsuses. Üks sealne kriitik leidis: „Nüüd võisid tuhanded, kes siiani polnud Brahmsilt veel ühtki nooti kuulnud, vaevalt tema nimegi teadnud, imestusega, järelemõtlikult, sügavalt haaratult kuulata muusikat, mis on sama kunstipärane ja tõsine kui Johann Sebastian Bachi muusika, sama üllas ja võimas kui Beethoveni „Missa solemnis“, küllastatud schubertlikust meloodia ja harmoonia ilust /... / samas üht moodsat meistriteost, mis meie aega ideaalsel viisil väljendab.“ Pärast ülimenukat esiettekannet kõlas teos peagi paljudes Saksa linnades – Kölnis, Hamburgis, Münsteris, Weimaris, siis Baselis ja Zürichis ning 1870ndate alguses juba Euroopa tähtsaimates muusikakeskustes – Londonis, Peterburis ja Pariisis. Johannes Brahmsi nimi oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Sestpeale kuulub teos tähelepanuväärseimate oratoriaalsete suurvormide hulka.
„Saksa reekviem“ on kirjutatud segakoorile, sopranile ja baritonile ning orkestrile ja orelile. Teose sümmeetriliselt kujundatud vorm koosneb seitsmest osast, kus lüürilised, meditatiivsed osad vahelduvad dramaatiliselt pingelistega, moodustades dramaturgiliselt tasakaalustatud terviku. Äärmised osad on lähedased nii tempolt kui meeleolult. Tumedates, sügavates toonides algav esimene, kooriga osa teeb kuuldavaks kogu teose moto: „Õndsad on leinajad, sest neid lohutatakse“. Taas kooriga teine osa on kujundatud järeleandmatus ranguses kulgeva leinamarsina: „Sest kõik liha on kui rohi ja kogu inimese hiilgus kui rohu õieke“. Kaduvuse meeleolu taandub ja muusika kulmineerub lõpuks rõõmuhelides: „Aga Issanda sõna püsib igavesti“. Baritonisoologa „Issand, anna mulle teada mu elu ots ja päevade mõõt“ algava kolmanda osa kulminatsioon saabub vägevas fuugas, mille rikkalik polüfooniline helivoog kulgeb bassipillide katkematul foonil. Pingetõus, mille Brahms sel moel saavutab, on vapustav. Kõlama jääb teadmine: „Aga vagade hinged on Jumala käes ja mingi valu ei puutu nende külge“. Lüüriline neljas osa „Kui armsad on Sinu hooned“ sisendab lootust: „Õndsad on need, kes elavad Sinu kojas“. Sopranisoologa algav ja dialoogis kooriga arenev viies osa „Nüüd on teilgi kurbus“ on üks liigutavamaid lehekülgi helilooja loomingus, mis teda ennastki sügavalt puudutas: „Otsekui trööstiks ema teid, nõnda trööstin mina teid“. Kuuendas, baritonisoologa osas kasvab jälle tohutu dramaatiline pinge, meenutades Dies irae’d traditsioonilisest leinamissast, kuigi teksti mõte on siin lõpuks vastupidine: „Surm on neelatud võidusse /.../ Teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!“ Grandioosses polüfoonilises arengus tõuseb muusika dünaamilisse haripunkti. Seitsmenda osa tekst ja muusika loovad mõttelise silla avaosaga: „Õndsad on surnud, kes nüüdsest surevad Issandas. Jah, Vaim ütleb, et nad võivad puhata oma tööst, sest nende teod lähevad nendega kaasa.“
Austria heliloojat Anton Brucknerit peetakse Johannes Brahmsi kõrval 19. sajandi muusika konservatiivse suuna esindajaks, kellele jäid võõraks peavoolu juhtfiguuride Hector Berliozi ja Ferenc Liszti orkestrimuusika programmilisus ning vormiuuendused. Kummatigi kujunes Bruckneri suureks iidoliks Richard Wagner, kelle harmoonia uudsus ja vaskpillidest küllastunud orkestratsioon inspireerisid teda viimaste sümfooniate komponeerimisel. Nagu 19. sajandi heliloojaile iseloomulik, tõusevad temagi sümfooniates selgelt esile rahvuslikud, st austria rahva- ja olmemuusika intonatsioonid, kuid erilise tähenduse omandavad koraaliteemad. Ta oli sügavalt religioosne inimene ja kirikumuusika oli teda ümbritsenud lapsest saati. Ehkki Bruckner oli katoliiklane, kostub tema koraaliteemades lähedast ka protestantlikule koguduselaulule. Helilooja vaimulikku muusikat esindavad kolm nummerdatud missat (1864, 1882, 1893) ning „Missa solemnis“ (1854), reekviem (1849), „Te Deum“ (1884) ning paarkümmend lühemat ladinakeelsete tekstidega ja ligi nelikümmned ilmalikku saksakeelset kooriteost. Bruckneri biograafid on leidnud, et ta n-ö religioniseeris ka sümfoonia. Üks tema loomingu uurijaid kirjutas: „Bruckneri sümfooniaid kuulates on tunne, nagu kõnniksid läbi katedraali“. Mõistagi on tema muusikas inimlikku kannatust ja rõõmujoovastust, kuid tunnete väljenduses oli ta objektiivne ega avanud oma hinge nõnda subjektiivsel moel nagu tegi seda näiteks üks tema õpilasi Gustav Mahler. Bruckner oli nn absoluutne muusik ja sellest aspektist võrreldav Brahmsiga, kes oma sümfooniate puhul samuti ei viita elu subjektiivsetele tahkudele ega kirjandusest lähtuvaile mõjudele. Anton Bruckneri stiili kõige isikupärasem tahk on orkestrikäsitlus, mis tuleneb tema organistlikust mõtlemisest. Ta korrastas muusikalise materjali suurteks kõlakompleksideks, kus jõulisi „pedaalikäike“ esitavad vaskpillid kui võimsad oreliviled. Bruckner oli üks oma aja tähelepanuväärseimaid organiste, kes leidis tunnustust ka Viinist kaugemal, esinedes näiteks 1869. aastal Pariisi Notre Dame’is ning kaks aastat hiljem kontsertidega Londoni Kristallpalees ja vastavatud hiiglaslikus Royal Albert Hallis. Ta oli üks esimesi, kes sealset uhket orelit (teadaolevalt tollal maailma suurimat) oma mänguga õnnistamas käis.
Bruckneri loomingu krooniks on aastail 1863–1896 loodud sümfooniad. Neist kaks varajast on numbrita, üheksast nummerdatud sümfooniast viimase finaaliosa jäi heliloojal lõpetamata. Saksa muusikateadlane Hansjürgen Schaefer on kirjutanud: „Bruckneri sümfooniad on kui üheksa tipuga hiigelmäestik, mida vallutada ei ole kerge. Eemalt vaadates näivad nad äravahetamiseni sarnased; mida enam neile läheneda, seda selgemaks muutuvad neid eristavad üksikasjad“. Neljas sümfoonia Es-duur on üheksast kõige populaarsem. Teose algversiooni tiitellehele on helilooja lisanud pealkirja „Romantiline“. Veel aastaid hiljem on ta enesele väga ebatüüpiliselt andnud mitmetes kirjades teose kohta programmilisi selgitusi, millest tagapool ka mõned tsitaadid. Väljenduslaadis on neljandas sümfoonias kõige enam lähedust helilooja enese kuuenda sümfooniaga, mida omakorda on võrreldud Beethoveni „Pastoraalse“ sümfooniaga. Neljas sümfoonia peegeldab Bruckneri seotust romantilise loodusetunnetuse ja metsamüstikaga. Teost on ka metsasümfooniaks nimetatud. Teose komponeerimist alustas ta 1874. aasta jaanuaris, mõned päevad pärast kolmanda sümfoonia algversiooni lõpetamist. Sama aasta novembris oli partituur noteeritud. Teosega esmase tutvumise järel väitsid Viini Filharmoonikud, et selle esimene osa „on mängukõlblik, aga teised – hullumeelsed“. Helilooja jõudis ka ise veendumusele, et tema „neljas, romantiline sümfoonia nõuab tungivalt põhjalikku ümbertöötamist“. Teosest tegi ta veel mitu versiooni – asendas algse skertso uuega, tihendas-lühendas teisi, kirjutas ümber finaaliosa. Ehkki esiettekannet 1881. aasta veebruaris Viini Filharmoonikutega Hans Richteri juhatusel saatis suur menu, kuuldi neljandat sümfooniat teist korda, taas samas ettekandes alles seitse aastat hiljem, 1888. aasta jaanuaris.
Kirjas koorijuhist sõbrale Bernhard Deublerile on autor esimese osa programmi avanud järgmiselt: „Keskaegne linn – Päikesetõus – Linnatornidest kostuvad hommikused äratussignaalid – Väravad avanevad – Uhketel hobudel kappavad ratsurid loodusse, neid ümbritseb metsavõlu – Metsakohin – Linnulaul – ja nii areneb romantiline pilt edasi.“ Märksõnadele vastavalt elustub ka helimaal. Esimene teemadekompleks sünnib keelpillide värelevast tremolost, otsekui hämarast koiduvalgusest kostuvate looduslähedaste sarvehõigetega. Teise teema kohta kirjutab Bruckner aastaid hiljem luuletaja Paul Heysele: „See on metstihase laul – zi-zi-pee“. Võimsalt kõlav kolmas teema liigub heliloojale tüüpilises rütmikujundis (kaks veerandnooti, seejärel kolm veerandnooti trioolides). Töötluses põimuvad teemad kontrapunktiliselt, siis ilmub ülendav koraal ja taas sarvehelid, mis kvindikäikudes sümboliseerivad looduse kutset. Liigutavalt kaunite, eleegiliste meloodiatega teise osa muusika iseloomustamiseks annab helilooja taas ühes kirjas märksõnad: „laul, palve, serenaad“. Keelpillide ja seejärel puupillide kõlades kulgeb muusika pea leinamarsilikult, siis koraalilikult, siis pidulik-ülevalt ning siingi võib kuulda signaalina kõlavaid kutseid loodusesse, vabadusse. Lõpuks hääbub muusika vaikusesse. Siin on mõndagi Bruckneri õpilase Gustav Mahleri muusika looduslähedastest episoodidest. Kolmas osa, skertso, on uhkete sarve- ja trompetisignaalidega jahimuusika. Ka siin kuuleb erinevate karakteritega teemasid, keel- ja puupillide kõlades metsa valguse- ja varjudemängu. Kammerlikku, lendlerilaadset triot nimetas helilooja ise „tantsuviisiks ja idülliliseks puhkepausiks“. Finaal algab salapäraselt tuksleva rütmiga, unisoonselt areneva peateema põhitoon on võimukas. Edasi kuuleb siin eelmiste osade vastukajasid – esimese osa sarvedelt kõlavat loodusekutset ja idüllilisi metsahääli, teise osa leinamarsilikku eleegilisust, skertso trio-osa rahvalikku tantsulisust ja taas koraalilikku tõsidust. Töötluseosas teemasid ühendades näitab Bruckner end hiilgava kontrapunktimeistrina. Lõpuks kõlab vaskpillidelt esimese osa triumfeerivaks kasvav peateema kui ülistus looduse jumalikule ürgvõimsusele.
Oma neljanda sümfoonia teise redaktsiooni lõpuosale andis Bruckner 1878. aastal valminud käsikirjas pealkirja „Volksfest“. Sellest vormus iseseisev oopus, mille temaatiline materjal on tihedalt seotud teose algversiooni finaaliga, kuid on ajaliselt lühem ja harmooniajärgnevustes vähem komplitseeritud. Nagu sümfoonia teistes finaaliversioonides, kuuleme siingi eelmiste osade vastukajasid – sarvedelt kõlavat loodusekutset ja romantilisi metsahääli, koraalilikku tõsidust, rahvalikke tantsuviise, idüllilisi puhkepause ning pidulik-majesteetlikku ülevust.
Kantaat „Helgoland“ on loodud Viini meestelaulu seltsi palvel koori 50. sünnipäevaks. Tellimuse täitmiseks katkestas helilooja töö oma üheksanda sümfoonia kallal, mille finaaliosa jäigi komponeerimata. Kantaat on Bruckneri viimane lõpetatud oopus. Teose tekst* on pärit Viini poeedi ja ajakirjaniku August Silbersteini luuletusest. Selle tegevustik viib aega, mil roomlased keiser Caesari valitsusajal üritasid ühel vallutusretkel Britanniasse (55–54 a eKr) hõivata ka Põhjamere Saksa lahes asuvat Helgolandi saart. Vaenlaste jõudude ülekaalu ja kindlat hävingut mõistes pöörduvad saare elanikud kaitset otsides palveis oma jumalate poole, kes ründajate laevastiku saarest eemale tõrjuvad ning tormise mere võimusesse annavad. Huvi Helgolandi vastu oli teose loomise ajal Austrias väga suur poliitilistel põhjustel. Sajandeid Taanile kuulunud saare lähistel oli Austria sõjalaevastik koos preislastega 1864. aastal toimunud suures merelahingus saavutanud võidu Taani laevastiku üle. Veelgi olulisem oli see, et vahepeal Inglismaale kuulunud põlised saared anti 1890. aastal Helgolandi-Sansibari lepinguga tagasi Saksamaale. Keiser Wilhelm II ajal sai sellest tähtis merekindlus ning kauni loodusega ligimeelitav turismiobjekt. 1885. aastal külastas saart ka Viini meestelaulu seltsi koor. Küllap sellest reisist inspireerituna leiti seitse aastat hiljem juubelikantaadiks sobiv, romantiliselt sümboolse tähendusega tekst. Väljenduslaadilt on muusika lähedane Bruckneri suure iidoli Richard Wagneri ooperite „Lendav Hollandlane“ ja „Tannhäuser“ kooristseenidele. Kantaadi esiettekanne toimus 8. oktoobril 1893 Viini Hofburgis asuvas uhkes ratsakoolis. Meestelaulu seltsi koori ja Viini Filharmoonikuid dirigeeris Eduard Kremser. Õnnestunud ettekande järel said heliloojale osaks tervitus- ja tänusõnad Wilhelm II eneselt, kellele teos erakordselt meeldis. Ometi on kantaati (millele autor ise andis žanrimääratluse sümfooniline koor) esitatud harva. Põhjuseks on toodud nii dirigentide vähest huvi kui ka suurte meeskooride vähesust, kellele teose esitamine jõukohane oleks. ERSO ja Eesti Rahvusmeeskoori esituses kõlas „Helgoland“ Neeme Järvi juhatusel esmakordselt aastal 2019 Tallinnas ja samal aastal ka Linzis toimunud Brucknerfestil. Eesti Rahvusmeeskoor oli seda esitanud varem ühel korral, kuid mitte orkestri, vaid klaveri saatel.
Maia Lilje
* „Saksa Reekviemi“ ja „Helgolandi“ nii originaaltekstid kui ka eestikeelsed tõlked on allalaetavad plaadi kodulehelt (www.erpmusic.com/recordings/cd/great-maestros-xviii-xix).
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim ja mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. ERSO ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Alates hooajast 2020/2021 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Neeme Järvi jätkab koostööd ERSOga eluaegse aupeadirigendina, orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi, varasemad peadirigendid on olnud Olav Roots, Paul Karp, Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer, Arvo Volmer ja Nikolai Aleksejev.
ERSO on käinud arvukatel turneedel ning osalenud mainekatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel. Esinetud on sellistel maailmalavadel nagu Berliini Konzerthaus, New Yorgi Avery Fisher Hall, Peterburi filharmoonia suur saal ja Maria Teatri kontserdisaal, Kölni filharmoonia, Helsingi Musiikkitalo jt.
ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitmed tunnustused, millest olulisim on Eesti esimene Grammy (2004, dirigent Paavo Järvi), värskeimad aga aasta klassikaalbumi tiitel 2020. aastal Eesti muusikaauhindade jagamisel Elleri sümfooniliste poeemide teise plaadi eest (dirigent Olari Elts) ning kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ERSO-le ja Olari Eltsile seniste Elleri muusika salvestiste eest. Suurepärane koostöö on ERSO-l selliste mainekate plaadifirmadega nagu Chandos, BIS, Onyx, samuti Ondine, ERP jt. Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. 2020. aastal alustas tegevust ERSO.TV, kus saab vaadata orkestri kontserte otseülekandes ning juba varem toimunud esinemisi.
Eesti muusika suurkuju Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha. Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – ligi 500 plaati. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikaaegne koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitse aastat hiljem, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent. Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastal 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent, 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina. Viimase aja olulisimateks tähelepanuavaldusteks maestrole on Eesti Vabariigi (2017), Gramophone’i (2018) ja Eesti Kultuurkapitali (2020) elutööpreemiad.
Riiklik koor Latvija on asutatud aastal 1942, riikliku koori staatus anti kollektiivile aastal 1947 ning Latvija lisandus nimesse 1990. aastate alguses. Tegemist on Balti riikide suurima professionaalse kooriga, kes teeb regulaarselt koostööd nimekate orkestrite ja dirigentidega üle maailma. Koor on kuuekordne Läti Suure Muusikaauhinna laureaat, talle on omistatud Läti Vabariigi Ministrite nõukogu auhind (2003) ja Läti Kultuuriministeeriumi preemia (2007). Alates 1997. aastast on Latvija kunstiline juht ja peadirigent Māris Sirmais ning üldmänedžer Māris Ošlejs. Regulaarselt antakse kontserte maailma prestiižsetes kontserdisaalides: Amsterdami Concertgebouw’s, Hamburgi Laeiszhalles, Luzerni kultuuri- ja kongressikeskuses, Montreux’ Igor Stravinski saalis, Gasteigi Filharmoonia saalis, Singapuri Victoria kontserdisaalis jm. Koor on osalenud New Yorgi Lincolni keskuse White Light festivalil, Montreux’ festivalil, Klarafestivalil Brüsselis, Rheingau festivalil Saksamaal ja paljudel teistel olulistel muusikafestivalidel. Segakoor Latvija on teinud koostööd maailma juhtivate orkestritega nagu Kuninglik Concertgebouw Orkester, Baieri Sümfooniaorkester, Londoni Filharmooniaorkester, Berliini Filharmoonikud, Läti Riiklik Sümfooniaorkester ja Gustav Mahleri Kammerorkester ning veel mitme Soome, Singapuri, Iisraeli, Saksamaa, USA, Eesti, Leedu ja Venemaa orkestriga. Koori ees on seisnud rida väljapaistvaid dirigente: Mariss Jansons, Andris Nelsons, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Vladimir Aškenazi, Valeri Gergijev, Zubin Mehta, Vladimir Fedossejev, Tõnu Kaljuste jt. Segakoor Latvija on osalenud arvukate plaatide salvestustel ning ooperiettekannetel (sh Schönbergi „Mooses ja Aaron“ Grazis, Ešenvaldsi „Joseph is a Fruit Bough“ Riias), filmi „Parfüüm“ (koostöös ERPiga, režissöör Tom Tykwer) muusika salvestamisel jm. Latvija viimane koostöö ERSOga oli seotud Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ ettekandega 2018. aasta veebruaris Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul Berliini kontserdimajas Neeme Järvi juhatusel.
Elina Nechayeva on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri klassikalise laulu erialal, pälvinud tähelepanu telekonkursil „Klassikatähed“, noorte ooperilauljate konkursil „Neue Stimmen“ ning Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus tema esitatud „La forza“ tõi Lissabonist Eestile kaheksanda koha. Koos Neeme Järvi ja ERSOga on ta esinenud Gruusias, samuti Pärnu Muusikafestivalil ja Shanghai Suures Teatris. Mitmed põnevad projektid on sündinud koostöös Kristjan Järviga. 2019. aastal laulis ta duetti Plácido Domingoga ja soleeris ERSO ees Orffi „Carmina buranas“. EMTAs õppimise ajal debüteeris ta Giannetta rollis Rahvusooper Estonias Donizetti ooperis „Armujook“ ning järgnevatel aastatel astus samal laval üles Juliette’i rollis Lehari operetis “Krahv Luxemburg”, laulis Tule, Printsessi ja Ööbiku rolle Raveli lühiooperis “Laps ja lummutised”, aastal 2022 lisandusid kaks uut rolli – Öökuninganna Mozarti ooperis “Võluflööt” ning Eurydice Offenbachi operetis “Orfeus põrgus”. Samuti tegutseb laulja draamalaval – alates aastast 2020 mängib ta Vene Teatris Eliza Doolittle rolli “Minu veetlevas leedis” ning aastatel 2015–2017 tegi külalisena kaasa Eesti Draamateatri lavastuses „Kaart ja territoorium“. Elina Nechayeva teeb tihedat koostööd nii Eesti kui ka välismaa heliloojatega ning lisaks ooperi-, vokaalsümfoonilisele ja kammermuusikale köidab teda piirideülene ehk crossover-žanr, millega ta soovib tekitada laialdasemat huvi klassikalise vokaali vastu.
Atlan Karp alustas lauluõpinguid Georg Otsa nim Muusikakoolis ning jätkas aastail 1998–2008 Soomes Sibeliuse Akadeemias ooperi- ja kontsertlaulja erialal Jorma Hynnineni ja Pekka Kähköneni juhendamisel, omandades magistrikraadi. Õppetöö kõrvalt tegi ta Soomes ka oma esimesed suuremad rollid. Aastatel 2007–2012 oli Atlan Karp Vanemuise teatri ooperisolist, alates 2012. aastast on ta vabakutseline. Külalisena on ta laulnud Rahvusooperis Estonia (Kurwenal, Wagneri „Tristan ja Isolde“) ning Leedu Rahvusooperis (Jago, Verdi „Othello“). Tema tähtsaimate rollide hulka kuuluvad Verdi ooperitest Rigoletto („Rigoletto“) ja di Luna („Il trovatore“), Wagneri Klingsor („Parsifal“), Mozarti Figaro („Figaro pulm“) ja don Alfonso („Così fan tutte“), aga ka Orestes (Strauss „Elektra“), Scarpia (Puccini „Tosca“) ja Onegin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“). Oratooriumi- ja kammerlauljana kuuluvad tema repertuaari Beethoveni 9. sümfoonia, Rahmaninovi „Kellad“, Rossini „Petite messe solennelle“, Orffi „Carmina burana“, Schuberti „Talvine teekord“, Mahleri „Laulud surnud lastest“, Raveli „Don Quichotte à Dulcinée“, Ibert’i „Chansons de Don Quichotte“, Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“, Tambergi „Viis laulu Sándor Petöfi sõnadele“ jt.
Eesti Rahvusmeeskoor on üks tuntumaid ja mainekamaid meeskoore maailmas. Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks. Järgnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspars Putniņš jt. Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. Rahvusmeeskoori repertuaar ulatub gregoriaani laulust 21. sajandi muusikani. Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš, Otar Taktakišvili, Gavin Bryars ja Giovanni Bonato.
Pidevalt Eesti Rahvusringhäälingule salvestav koor on teinud koostööd ka firmadega Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia Warner, CCn’C, Alba Records, Virgin Classics ja Ondine. 2004. aastal võitis rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Eesti esimese Grammy Sibeliuse kantaatide salvestise eest firmale Virgin Classics ( kaastegevad tütarlastekoor Ellerhein, ERSO ja dirigent Paavo Järvi). 2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest.
Eesti Rahvusmeeskoor on oma pika ajaloo jooksul andnud üle 7000 kontserdi alates Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani. Viimaste aastate kontserdireisid on viinud koori Belgiasse, Leetu, Hiinasse, Singapuri, Jaapanisse, Prantsusmaale, Venemaale, Šveitsi.
Salvestatud Estonia kontserdisaalis mais ja septembris 2018
Helirezissöör Kaspar Karner
Bukleti koostaja ja tõlkija Meeta Morozov
Esikaane joonistus − Heinz Valk
Kujundus − Mart Kivisild
Produtsent − Peeter Vähi
ERP 12622
jõudis esmakordselt muusikasõpradeni Estonia kontserdisaalis Neeme Järvi juubelikontsertidel 9. ja 10. juunil 2022. Seekordsel albumil on esindatud saksa muusika kaks Br’iga algavat suurkuju – Brahms ja Bruckner, mõlemalt autorilt mastaapsed suurvormid, reekviem ja sümfoonia. 85 on tegevmuusiku puhul aukartustäratav iga, ent väsimatu maestro on endiselt täis raugematut energiat, juba on kavandamisel sama plaadisarja kahekümnes heliplaat pealkirjaga „Scroll Over Beethoven“, millel Beethoveni loomingu kõrval kõlavad ka Eesti heliloojate Elis Halliku ja Peeter Vähi teosed. Seega soovitame maestro Järvi talendi austajatel jälgida reklaami.
CD 1
Johannes Brahms (1833–1897)
Ein deutsches Requiem / Saksa reekviem, Op 45 (1857/1868)
1 Selig sind, die da Leid tragen / Õndsad on kurvad 9:04
2 Denn alles Fleisch, es ist wie Gras / Sest kõik liha on nagu rohi 13:10
3 Herr, lehre doch mich / Jehoova, anna mulle teada 8:05
4 Wie lieblich sind deine Wohnungen / Kui armsad on sinu hooned 4:40
5 Ihr habt nun Traurigkeit / Nüüd on teilgi muretsemist 6:38
6 Denn wir haben hie keine bleibende Statt / Sest meil pole siin jäädavat linna 10:07
7 Selig sind die Toten / Õndsad on surnud 13:23
Kogukestus 65:11
CD 2
Anton Bruckner (1824–1896)
Sümfoonia nr 4 Es-duur, WAB 104 (1874/1888)
1 Bewegt, nicht zu schnell 14:38
2 Andante quasi Allegretto 10:11
3 Scherzo. Bewegt – Trio. Nicht zu schnell 7:38
4 Finale. Bewegt, doch nicht zu schnell 16:53
5 Volksfest / Rahvapidu (1878) 13:29
6 Helgoland, kantaat meeskoorile ja orkestrile, WAB 71 (1893) 13:33
Kogukestus 76:31
„Saksa reekviem“ on Brahmsi kõige ulatuslikum vokaalsümfooniline suurvorm. Selle pikk loomisprotsess ideest oopuseni jäi aastaisse 1857–1868. Teose saksakeelne tekst* ei ole katoliikliku leinamissa teksti tõlge ega parafraas. Võrreldes traditsioonilise ladinakeelse reekviemiga, on Brahmsi sisuline tekstikäsitlus paljuski erinev. Teistsugune lähenemine surma teemale tuleneb Brahmsi piiblikäsitluse protestantlikust algest. Brahms pärines protestantlikust keskkonnast, kus isiklik kontakt piibliga ja selle hea tundmine olid enesestmõistetavad. Helilooja valis tekstid mitmetest kirjakohtadest ise ja tal õnnestus luua kunstipärane ning sisuliselt ühtne tervik. Sõnade juhtmõtteks on lohutus ja toetav ligiolek neile, kes leinavad lähedast inimest, leppimaks rahulikul meelel surma vältimatusega. Helilooja väga subjektiivne tekstivalik lähtus tema enese leinakogemustest, kuid viib ka barokiajastu saksa kirikumuusika traditsiooni juurde. Olgu see Heinrich Schützi ainulaadne teos „Muusikaline matusetalitus“ („Musikalische Exequien“, 1636) või Bachi varane kantaat „Actus tragicus” ehk „Jumala aeg on parim aeg“ (1707–1708). Ka tundis ta tõenäoliselt Franz Schuberti populaarseks saanud „Saksa missat“ (1826). Kui muusika valmis, kirjutas ta: „Ma olen lõpetanud oma leinamuusika kui õnnistuse leinajatele. Mina olen nüüd tröösti leidnud.“
„Saksa reekviemi“ saamislugu seostatakse Brahmsi mõttekaaslase ja isaliku sõbra Robert Schumanni lahkumisega, kelle vaimse kustumise tunnistajaks noor helilooja oli. Teose tekst ja esimeste osade muusika vormus 1861. aastal. Töö kulges katkestustega. Alles helilooja väga armastatud ema Johanna Henrika Christiane surm 1865. aasta veebruaris andis jätkamiseks uue ajendi. Nagu paljude teoste puhul, oli ka seekord Clara Schumann esimene, kellele autor uut teost tutvustas. 1866. aasta augustis kirjutas Clara oma päevaraamatusse: „Johannes mängis mulle ette mõned oivalised osad „Saksa reekviemist“, mis on täis nii õrnu kui julgeid mõtteid.“ Aasta hiljem võis Clara tõdeda: „See on väga võimas teos, haarab inimese tervenisti niisugusel viisil kui vaid vähesed. Sügav tõsidus koos lummava poeesiaga mõjub imeliselt, vapustavalt, rahustavalt.“
1867. aasta detsembris kõlasid reekviemi kolm esimest osa Johann Herbecki dirigeerimisel Viini muusikaühingu kuldses saalis. Ettekanne ebaõnnestus ja publiku vastuvõtt oli tõrjuv. Teose kuueosalise versiooni esiettekanne toimus 1868. aasta aprillis, suurel reedel Bremeni toomkirikus. 2500 kuulaja ees tõusis dirigendipulti 34-aastane autor. Mõni päev hiljem kirjutati Brahmsi sünnilinna Hamburgi ajalehes: „See on suur, epohhiloov teos, ühe silmapaistva muusikageeniuse looming. Selles võib näha meie aja muusikaelu saavutust, mille kaugeleulatuvat mõju ehk vähesed aimata oskavad.“
Bremenis ei kõlanud siiski reekviemi lõplik versioon. Kuu hiljem lisas helilooja baritonisoologa osade vahele veel ühe, sopranisoologa osa. 1869. aasta 12. veebruaril kuuldi Leipzigi Gewandhausis teost Carl Reinecke juhatusel juba kogu võimsuses. Üks sealne kriitik leidis: „Nüüd võisid tuhanded, kes siiani polnud Brahmsilt veel ühtki nooti kuulnud, vaevalt tema nimegi teadnud, imestusega, järelemõtlikult, sügavalt haaratult kuulata muusikat, mis on sama kunstipärane ja tõsine kui Johann Sebastian Bachi muusika, sama üllas ja võimas kui Beethoveni „Missa solemnis“, küllastatud schubertlikust meloodia ja harmoonia ilust /... / samas üht moodsat meistriteost, mis meie aega ideaalsel viisil väljendab.“ Pärast ülimenukat esiettekannet kõlas teos peagi paljudes Saksa linnades – Kölnis, Hamburgis, Münsteris, Weimaris, siis Baselis ja Zürichis ning 1870ndate alguses juba Euroopa tähtsaimates muusikakeskustes – Londonis, Peterburis ja Pariisis. Johannes Brahmsi nimi oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Sestpeale kuulub teos tähelepanuväärseimate oratoriaalsete suurvormide hulka.
„Saksa reekviem“ on kirjutatud segakoorile, sopranile ja baritonile ning orkestrile ja orelile. Teose sümmeetriliselt kujundatud vorm koosneb seitsmest osast, kus lüürilised, meditatiivsed osad vahelduvad dramaatiliselt pingelistega, moodustades dramaturgiliselt tasakaalustatud terviku. Äärmised osad on lähedased nii tempolt kui meeleolult. Tumedates, sügavates toonides algav esimene, kooriga osa teeb kuuldavaks kogu teose moto: „Õndsad on leinajad, sest neid lohutatakse“. Taas kooriga teine osa on kujundatud järeleandmatus ranguses kulgeva leinamarsina: „Sest kõik liha on kui rohi ja kogu inimese hiilgus kui rohu õieke“. Kaduvuse meeleolu taandub ja muusika kulmineerub lõpuks rõõmuhelides: „Aga Issanda sõna püsib igavesti“. Baritonisoologa „Issand, anna mulle teada mu elu ots ja päevade mõõt“ algava kolmanda osa kulminatsioon saabub vägevas fuugas, mille rikkalik polüfooniline helivoog kulgeb bassipillide katkematul foonil. Pingetõus, mille Brahms sel moel saavutab, on vapustav. Kõlama jääb teadmine: „Aga vagade hinged on Jumala käes ja mingi valu ei puutu nende külge“. Lüüriline neljas osa „Kui armsad on Sinu hooned“ sisendab lootust: „Õndsad on need, kes elavad Sinu kojas“. Sopranisoologa algav ja dialoogis kooriga arenev viies osa „Nüüd on teilgi kurbus“ on üks liigutavamaid lehekülgi helilooja loomingus, mis teda ennastki sügavalt puudutas: „Otsekui trööstiks ema teid, nõnda trööstin mina teid“. Kuuendas, baritonisoologa osas kasvab jälle tohutu dramaatiline pinge, meenutades Dies irae’d traditsioonilisest leinamissast, kuigi teksti mõte on siin lõpuks vastupidine: „Surm on neelatud võidusse /.../ Teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!“ Grandioosses polüfoonilises arengus tõuseb muusika dünaamilisse haripunkti. Seitsmenda osa tekst ja muusika loovad mõttelise silla avaosaga: „Õndsad on surnud, kes nüüdsest surevad Issandas. Jah, Vaim ütleb, et nad võivad puhata oma tööst, sest nende teod lähevad nendega kaasa.“
Austria heliloojat Anton Brucknerit peetakse Johannes Brahmsi kõrval 19. sajandi muusika konservatiivse suuna esindajaks, kellele jäid võõraks peavoolu juhtfiguuride Hector Berliozi ja Ferenc Liszti orkestrimuusika programmilisus ning vormiuuendused. Kummatigi kujunes Bruckneri suureks iidoliks Richard Wagner, kelle harmoonia uudsus ja vaskpillidest küllastunud orkestratsioon inspireerisid teda viimaste sümfooniate komponeerimisel. Nagu 19. sajandi heliloojaile iseloomulik, tõusevad temagi sümfooniates selgelt esile rahvuslikud, st austria rahva- ja olmemuusika intonatsioonid, kuid erilise tähenduse omandavad koraaliteemad. Ta oli sügavalt religioosne inimene ja kirikumuusika oli teda ümbritsenud lapsest saati. Ehkki Bruckner oli katoliiklane, kostub tema koraaliteemades lähedast ka protestantlikule koguduselaulule. Helilooja vaimulikku muusikat esindavad kolm nummerdatud missat (1864, 1882, 1893) ning „Missa solemnis“ (1854), reekviem (1849), „Te Deum“ (1884) ning paarkümmend lühemat ladinakeelsete tekstidega ja ligi nelikümmned ilmalikku saksakeelset kooriteost. Bruckneri biograafid on leidnud, et ta n-ö religioniseeris ka sümfoonia. Üks tema loomingu uurijaid kirjutas: „Bruckneri sümfooniaid kuulates on tunne, nagu kõnniksid läbi katedraali“. Mõistagi on tema muusikas inimlikku kannatust ja rõõmujoovastust, kuid tunnete väljenduses oli ta objektiivne ega avanud oma hinge nõnda subjektiivsel moel nagu tegi seda näiteks üks tema õpilasi Gustav Mahler. Bruckner oli nn absoluutne muusik ja sellest aspektist võrreldav Brahmsiga, kes oma sümfooniate puhul samuti ei viita elu subjektiivsetele tahkudele ega kirjandusest lähtuvaile mõjudele. Anton Bruckneri stiili kõige isikupärasem tahk on orkestrikäsitlus, mis tuleneb tema organistlikust mõtlemisest. Ta korrastas muusikalise materjali suurteks kõlakompleksideks, kus jõulisi „pedaalikäike“ esitavad vaskpillid kui võimsad oreliviled. Bruckner oli üks oma aja tähelepanuväärseimaid organiste, kes leidis tunnustust ka Viinist kaugemal, esinedes näiteks 1869. aastal Pariisi Notre Dame’is ning kaks aastat hiljem kontsertidega Londoni Kristallpalees ja vastavatud hiiglaslikus Royal Albert Hallis. Ta oli üks esimesi, kes sealset uhket orelit (teadaolevalt tollal maailma suurimat) oma mänguga õnnistamas käis.
Bruckneri loomingu krooniks on aastail 1863–1896 loodud sümfooniad. Neist kaks varajast on numbrita, üheksast nummerdatud sümfooniast viimase finaaliosa jäi heliloojal lõpetamata. Saksa muusikateadlane Hansjürgen Schaefer on kirjutanud: „Bruckneri sümfooniad on kui üheksa tipuga hiigelmäestik, mida vallutada ei ole kerge. Eemalt vaadates näivad nad äravahetamiseni sarnased; mida enam neile läheneda, seda selgemaks muutuvad neid eristavad üksikasjad“. Neljas sümfoonia Es-duur on üheksast kõige populaarsem. Teose algversiooni tiitellehele on helilooja lisanud pealkirja „Romantiline“. Veel aastaid hiljem on ta enesele väga ebatüüpiliselt andnud mitmetes kirjades teose kohta programmilisi selgitusi, millest tagapool ka mõned tsitaadid. Väljenduslaadis on neljandas sümfoonias kõige enam lähedust helilooja enese kuuenda sümfooniaga, mida omakorda on võrreldud Beethoveni „Pastoraalse“ sümfooniaga. Neljas sümfoonia peegeldab Bruckneri seotust romantilise loodusetunnetuse ja metsamüstikaga. Teost on ka metsasümfooniaks nimetatud. Teose komponeerimist alustas ta 1874. aasta jaanuaris, mõned päevad pärast kolmanda sümfoonia algversiooni lõpetamist. Sama aasta novembris oli partituur noteeritud. Teosega esmase tutvumise järel väitsid Viini Filharmoonikud, et selle esimene osa „on mängukõlblik, aga teised – hullumeelsed“. Helilooja jõudis ka ise veendumusele, et tema „neljas, romantiline sümfoonia nõuab tungivalt põhjalikku ümbertöötamist“. Teosest tegi ta veel mitu versiooni – asendas algse skertso uuega, tihendas-lühendas teisi, kirjutas ümber finaaliosa. Ehkki esiettekannet 1881. aasta veebruaris Viini Filharmoonikutega Hans Richteri juhatusel saatis suur menu, kuuldi neljandat sümfooniat teist korda, taas samas ettekandes alles seitse aastat hiljem, 1888. aasta jaanuaris.
Kirjas koorijuhist sõbrale Bernhard Deublerile on autor esimese osa programmi avanud järgmiselt: „Keskaegne linn – Päikesetõus – Linnatornidest kostuvad hommikused äratussignaalid – Väravad avanevad – Uhketel hobudel kappavad ratsurid loodusse, neid ümbritseb metsavõlu – Metsakohin – Linnulaul – ja nii areneb romantiline pilt edasi.“ Märksõnadele vastavalt elustub ka helimaal. Esimene teemadekompleks sünnib keelpillide värelevast tremolost, otsekui hämarast koiduvalgusest kostuvate looduslähedaste sarvehõigetega. Teise teema kohta kirjutab Bruckner aastaid hiljem luuletaja Paul Heysele: „See on metstihase laul – zi-zi-pee“. Võimsalt kõlav kolmas teema liigub heliloojale tüüpilises rütmikujundis (kaks veerandnooti, seejärel kolm veerandnooti trioolides). Töötluses põimuvad teemad kontrapunktiliselt, siis ilmub ülendav koraal ja taas sarvehelid, mis kvindikäikudes sümboliseerivad looduse kutset. Liigutavalt kaunite, eleegiliste meloodiatega teise osa muusika iseloomustamiseks annab helilooja taas ühes kirjas märksõnad: „laul, palve, serenaad“. Keelpillide ja seejärel puupillide kõlades kulgeb muusika pea leinamarsilikult, siis koraalilikult, siis pidulik-ülevalt ning siingi võib kuulda signaalina kõlavaid kutseid loodusesse, vabadusse. Lõpuks hääbub muusika vaikusesse. Siin on mõndagi Bruckneri õpilase Gustav Mahleri muusika looduslähedastest episoodidest. Kolmas osa, skertso, on uhkete sarve- ja trompetisignaalidega jahimuusika. Ka siin kuuleb erinevate karakteritega teemasid, keel- ja puupillide kõlades metsa valguse- ja varjudemängu. Kammerlikku, lendlerilaadset triot nimetas helilooja ise „tantsuviisiks ja idülliliseks puhkepausiks“. Finaal algab salapäraselt tuksleva rütmiga, unisoonselt areneva peateema põhitoon on võimukas. Edasi kuuleb siin eelmiste osade vastukajasid – esimese osa sarvedelt kõlavat loodusekutset ja idüllilisi metsahääli, teise osa leinamarsilikku eleegilisust, skertso trio-osa rahvalikku tantsulisust ja taas koraalilikku tõsidust. Töötluseosas teemasid ühendades näitab Bruckner end hiilgava kontrapunktimeistrina. Lõpuks kõlab vaskpillidelt esimese osa triumfeerivaks kasvav peateema kui ülistus looduse jumalikule ürgvõimsusele.
Oma neljanda sümfoonia teise redaktsiooni lõpuosale andis Bruckner 1878. aastal valminud käsikirjas pealkirja „Volksfest“. Sellest vormus iseseisev oopus, mille temaatiline materjal on tihedalt seotud teose algversiooni finaaliga, kuid on ajaliselt lühem ja harmooniajärgnevustes vähem komplitseeritud. Nagu sümfoonia teistes finaaliversioonides, kuuleme siingi eelmiste osade vastukajasid – sarvedelt kõlavat loodusekutset ja romantilisi metsahääli, koraalilikku tõsidust, rahvalikke tantsuviise, idüllilisi puhkepause ning pidulik-majesteetlikku ülevust.
Kantaat „Helgoland“ on loodud Viini meestelaulu seltsi palvel koori 50. sünnipäevaks. Tellimuse täitmiseks katkestas helilooja töö oma üheksanda sümfoonia kallal, mille finaaliosa jäigi komponeerimata. Kantaat on Bruckneri viimane lõpetatud oopus. Teose tekst* on pärit Viini poeedi ja ajakirjaniku August Silbersteini luuletusest. Selle tegevustik viib aega, mil roomlased keiser Caesari valitsusajal üritasid ühel vallutusretkel Britanniasse (55–54 a eKr) hõivata ka Põhjamere Saksa lahes asuvat Helgolandi saart. Vaenlaste jõudude ülekaalu ja kindlat hävingut mõistes pöörduvad saare elanikud kaitset otsides palveis oma jumalate poole, kes ründajate laevastiku saarest eemale tõrjuvad ning tormise mere võimusesse annavad. Huvi Helgolandi vastu oli teose loomise ajal Austrias väga suur poliitilistel põhjustel. Sajandeid Taanile kuulunud saare lähistel oli Austria sõjalaevastik koos preislastega 1864. aastal toimunud suures merelahingus saavutanud võidu Taani laevastiku üle. Veelgi olulisem oli see, et vahepeal Inglismaale kuulunud põlised saared anti 1890. aastal Helgolandi-Sansibari lepinguga tagasi Saksamaale. Keiser Wilhelm II ajal sai sellest tähtis merekindlus ning kauni loodusega ligimeelitav turismiobjekt. 1885. aastal külastas saart ka Viini meestelaulu seltsi koor. Küllap sellest reisist inspireerituna leiti seitse aastat hiljem juubelikantaadiks sobiv, romantiliselt sümboolse tähendusega tekst. Väljenduslaadilt on muusika lähedane Bruckneri suure iidoli Richard Wagneri ooperite „Lendav Hollandlane“ ja „Tannhäuser“ kooristseenidele. Kantaadi esiettekanne toimus 8. oktoobril 1893 Viini Hofburgis asuvas uhkes ratsakoolis. Meestelaulu seltsi koori ja Viini Filharmoonikuid dirigeeris Eduard Kremser. Õnnestunud ettekande järel said heliloojale osaks tervitus- ja tänusõnad Wilhelm II eneselt, kellele teos erakordselt meeldis. Ometi on kantaati (millele autor ise andis žanrimääratluse sümfooniline koor) esitatud harva. Põhjuseks on toodud nii dirigentide vähest huvi kui ka suurte meeskooride vähesust, kellele teose esitamine jõukohane oleks. ERSO ja Eesti Rahvusmeeskoori esituses kõlas „Helgoland“ Neeme Järvi juhatusel esmakordselt aastal 2019 Tallinnas ja samal aastal ka Linzis toimunud Brucknerfestil. Eesti Rahvusmeeskoor oli seda esitanud varem ühel korral, kuid mitte orkestri, vaid klaveri saatel.
Maia Lilje
* „Saksa Reekviemi“ ja „Helgolandi“ nii originaaltekstid kui ka eestikeelsed tõlked on allalaetavad plaadi kodulehelt (www.erpmusic.com/recordings/cd/great-maestros-xviii-xix).
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) on vanim ja mainekaim regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester Eestis. ERSO ajalugu ulatub aastasse 1926 ning sarnaselt paljude omataolistega maailmas on seotud rahvusliku ringhäälingu sünni ja arenguga. Alates hooajast 2020/2021 on enam kui 100-liikmelise orkestri peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Neeme Järvi jätkab koostööd ERSOga eluaegse aupeadirigendina, orkestri kunstiline nõustaja on Paavo Järvi, varasemad peadirigendid on olnud Olav Roots, Paul Karp, Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer, Arvo Volmer ja Nikolai Aleksejev.
ERSO on käinud arvukatel turneedel ning osalenud mainekatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel. Esinetud on sellistel maailmalavadel nagu Berliini Konzerthaus, New Yorgi Avery Fisher Hall, Peterburi filharmoonia suur saal ja Maria Teatri kontserdisaal, Kölni filharmoonia, Helsingi Musiikkitalo jt.
ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud mainekates klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitmed tunnustused, millest olulisim on Eesti esimene Grammy (2004, dirigent Paavo Järvi), värskeimad aga aasta klassikaalbumi tiitel 2020. aastal Eesti muusikaauhindade jagamisel Elleri sümfooniliste poeemide teise plaadi eest (dirigent Olari Elts) ning kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia ERSO-le ja Olari Eltsile seniste Elleri muusika salvestiste eest. Suurepärane koostöö on ERSO-l selliste mainekate plaadifirmadega nagu Chandos, BIS, Onyx, samuti Ondine, ERP jt. Lisaks kohalikele raadio- ja telekanalitele on ERSO kontserte üle kandnud Mezzo ja medici.tv ning EBU vahendusel on need jõudnud paljudesse Euroopa raadiojaamadesse. 2020. aastal alustas tegevust ERSO.TV, kus saab vaadata orkestri kontserte otseülekandes ning juba varem toimunud esinemisi.
Eesti muusika suurkuju Neeme Järvi, tänapäeva ühe hinnatuima dirigendi elutee on olnud kirev ja saavutusterohke. Ta on juhatanud 157 orkestrit, olnud pikka aega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent), Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigent (praegu audirigent), Detroidi Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu emeriitmuusikadirektor), New Jersey Sümfooniaorkestri muusikadirektor (praegu audirigent), Haagi Residentie-orkestri peadirigent (praegu emeriitpeadirigent) jne. Tema teeneks on olnud nende kollektiivide kunstilise taseme märgatav tõus. Siit ka austus, mida need orkestrid tema suhtes tänini tunnevad ja jätkuv soov koostööd teha. Muljetavaldav on Neeme Järvi diskograafia – ligi 500 plaati. Ta on muuhulgas salvestanud kõik Prokofjevi, Šostakovitši, Mahleri, Dvořáki, Glazunovi, Sibeliuse, Nielseni, Brahmsi ja Tubina sümfooniad.
ERSOga seob Neeme Järvit pikaaegne koostöö, mis sai alguse aastal 1956. Seitse aastat hiljem, 1963 tehti tol ajal alles 26-aastasele perspektiivikale dirigendile ettepanek asuda orkestri peadirigendi ametikohale. Algas süstemaatiline töö ning püüdlus tõsta orkestri kunstilist taset, seejuures üheks oluliseks kriteeriumiks sai põhjalikult läbimõeldud repertuaarivalik. Aastatel 1963–1975 oli Neeme Järvi ühtlasi Estonia teatri peadirigent. Olnud ERSO eesotsas aastani 1979, tegi Neeme Järvi aastal 1980 raske otsuse ja emigreerus koos perega loomingulist vabadust piiranud nõukogude režiimi eest läände. Seal töötades pidas ta oma missiooniks eesti muusika tutvustamist. Neeme Järvi taktikepi all kõlasid Rudolf Tobiase, Artur Kapi, Heino Elleri, Arvo Pärdi, Eino Tambergi ja teiste eesti heliloojate teosed, eelkõige aga Eduard Tubina, kellega Neeme Järvit sidus tihe loominguline koostöö.
Nüüdseks on Neeme Järvi end taas Eestiga sidunud. Olles suure Järvide dünastia pea, kuhu kuuluvad ka tema kaks dirigentidest poega – Paavo ja Kristjan Järvi, kutsus ta ellu rahvusvahelised dirigentide meistrikursused Pärnus, millest on välja kasvanud Järvi Akadeemia ja Pärnu Muusikafestival. Aastal 2010 sai Neeme Järvist taas ka ERSO kunstiline juht ja peadirigent, 2020. aasta suvest jätkab ta aupeadirigendina. Viimase aja olulisimateks tähelepanuavaldusteks maestrole on Eesti Vabariigi (2017), Gramophone’i (2018) ja Eesti Kultuurkapitali (2020) elutööpreemiad.
Riiklik koor Latvija on asutatud aastal 1942, riikliku koori staatus anti kollektiivile aastal 1947 ning Latvija lisandus nimesse 1990. aastate alguses. Tegemist on Balti riikide suurima professionaalse kooriga, kes teeb regulaarselt koostööd nimekate orkestrite ja dirigentidega üle maailma. Koor on kuuekordne Läti Suure Muusikaauhinna laureaat, talle on omistatud Läti Vabariigi Ministrite nõukogu auhind (2003) ja Läti Kultuuriministeeriumi preemia (2007). Alates 1997. aastast on Latvija kunstiline juht ja peadirigent Māris Sirmais ning üldmänedžer Māris Ošlejs. Regulaarselt antakse kontserte maailma prestiižsetes kontserdisaalides: Amsterdami Concertgebouw’s, Hamburgi Laeiszhalles, Luzerni kultuuri- ja kongressikeskuses, Montreux’ Igor Stravinski saalis, Gasteigi Filharmoonia saalis, Singapuri Victoria kontserdisaalis jm. Koor on osalenud New Yorgi Lincolni keskuse White Light festivalil, Montreux’ festivalil, Klarafestivalil Brüsselis, Rheingau festivalil Saksamaal ja paljudel teistel olulistel muusikafestivalidel. Segakoor Latvija on teinud koostööd maailma juhtivate orkestritega nagu Kuninglik Concertgebouw Orkester, Baieri Sümfooniaorkester, Londoni Filharmooniaorkester, Berliini Filharmoonikud, Läti Riiklik Sümfooniaorkester ja Gustav Mahleri Kammerorkester ning veel mitme Soome, Singapuri, Iisraeli, Saksamaa, USA, Eesti, Leedu ja Venemaa orkestriga. Koori ees on seisnud rida väljapaistvaid dirigente: Mariss Jansons, Andris Nelsons, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Vladimir Aškenazi, Valeri Gergijev, Zubin Mehta, Vladimir Fedossejev, Tõnu Kaljuste jt. Segakoor Latvija on osalenud arvukate plaatide salvestustel ning ooperiettekannetel (sh Schönbergi „Mooses ja Aaron“ Grazis, Ešenvaldsi „Joseph is a Fruit Bough“ Riias), filmi „Parfüüm“ (koostöös ERPiga, režissöör Tom Tykwer) muusika salvestamisel jm. Latvija viimane koostöö ERSOga oli seotud Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine“ ettekandega 2018. aasta veebruaris Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul Berliini kontserdimajas Neeme Järvi juhatusel.
Elina Nechayeva on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri klassikalise laulu erialal, pälvinud tähelepanu telekonkursil „Klassikatähed“, noorte ooperilauljate konkursil „Neue Stimmen“ ning Eurovisiooni lauluvõistlusel, kus tema esitatud „La forza“ tõi Lissabonist Eestile kaheksanda koha. Koos Neeme Järvi ja ERSOga on ta esinenud Gruusias, samuti Pärnu Muusikafestivalil ja Shanghai Suures Teatris. Mitmed põnevad projektid on sündinud koostöös Kristjan Järviga. 2019. aastal laulis ta duetti Plácido Domingoga ja soleeris ERSO ees Orffi „Carmina buranas“. EMTAs õppimise ajal debüteeris ta Giannetta rollis Rahvusooper Estonias Donizetti ooperis „Armujook“ ning järgnevatel aastatel astus samal laval üles Juliette’i rollis Lehari operetis “Krahv Luxemburg”, laulis Tule, Printsessi ja Ööbiku rolle Raveli lühiooperis “Laps ja lummutised”, aastal 2022 lisandusid kaks uut rolli – Öökuninganna Mozarti ooperis “Võluflööt” ning Eurydice Offenbachi operetis “Orfeus põrgus”. Samuti tegutseb laulja draamalaval – alates aastast 2020 mängib ta Vene Teatris Eliza Doolittle rolli “Minu veetlevas leedis” ning aastatel 2015–2017 tegi külalisena kaasa Eesti Draamateatri lavastuses „Kaart ja territoorium“. Elina Nechayeva teeb tihedat koostööd nii Eesti kui ka välismaa heliloojatega ning lisaks ooperi-, vokaalsümfoonilisele ja kammermuusikale köidab teda piirideülene ehk crossover-žanr, millega ta soovib tekitada laialdasemat huvi klassikalise vokaali vastu.
Atlan Karp alustas lauluõpinguid Georg Otsa nim Muusikakoolis ning jätkas aastail 1998–2008 Soomes Sibeliuse Akadeemias ooperi- ja kontsertlaulja erialal Jorma Hynnineni ja Pekka Kähköneni juhendamisel, omandades magistrikraadi. Õppetöö kõrvalt tegi ta Soomes ka oma esimesed suuremad rollid. Aastatel 2007–2012 oli Atlan Karp Vanemuise teatri ooperisolist, alates 2012. aastast on ta vabakutseline. Külalisena on ta laulnud Rahvusooperis Estonia (Kurwenal, Wagneri „Tristan ja Isolde“) ning Leedu Rahvusooperis (Jago, Verdi „Othello“). Tema tähtsaimate rollide hulka kuuluvad Verdi ooperitest Rigoletto („Rigoletto“) ja di Luna („Il trovatore“), Wagneri Klingsor („Parsifal“), Mozarti Figaro („Figaro pulm“) ja don Alfonso („Così fan tutte“), aga ka Orestes (Strauss „Elektra“), Scarpia (Puccini „Tosca“) ja Onegin (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“). Oratooriumi- ja kammerlauljana kuuluvad tema repertuaari Beethoveni 9. sümfoonia, Rahmaninovi „Kellad“, Rossini „Petite messe solennelle“, Orffi „Carmina burana“, Schuberti „Talvine teekord“, Mahleri „Laulud surnud lastest“, Raveli „Don Quichotte à Dulcinée“, Ibert’i „Chansons de Don Quichotte“, Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“, Tambergi „Viis laulu Sándor Petöfi sõnadele“ jt.
Eesti Rahvusmeeskoor on üks tuntumaid ja mainekamaid meeskoore maailmas. Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks. Järgnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspars Putniņš jt. Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. Rahvusmeeskoori repertuaar ulatub gregoriaani laulust 21. sajandi muusikani. Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš, Otar Taktakišvili, Gavin Bryars ja Giovanni Bonato.
Pidevalt Eesti Rahvusringhäälingule salvestav koor on teinud koostööd ka firmadega Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia Warner, CCn’C, Alba Records, Virgin Classics ja Ondine. 2004. aastal võitis rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Eesti esimese Grammy Sibeliuse kantaatide salvestise eest firmale Virgin Classics ( kaastegevad tütarlastekoor Ellerhein, ERSO ja dirigent Paavo Järvi). 2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest.
Eesti Rahvusmeeskoor on oma pika ajaloo jooksul andnud üle 7000 kontserdi alates Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani. Viimaste aastate kontserdireisid on viinud koori Belgiasse, Leetu, Hiinasse, Singapuri, Jaapanisse, Prantsusmaale, Venemaale, Šveitsi.
Salvestatud Estonia kontserdisaalis mais ja septembris 2018
Helirezissöör Kaspar Karner
Bukleti koostaja ja tõlkija Meeta Morozov
Esikaane joonistus − Heinz Valk
Kujundus − Mart Kivisild
Produtsent − Peeter Vähi
ERP 12622
Tarne 1-3 tööpäeva
24,65 €
-0%
Saadavus kauplustes
Jaga
Muusika formaat
2CD
Lisamise aeg
15.05.2022
Ilmumisaasta
2022
Mõõdud
140x135
Tootekood
633710580410
Ribakood
0633710580410