Praegu, 21. sajandi hakul, oleme ammu harjunud tõsiasjaga, et meie kultuuripilti kuulub iseenesestmõistetava osana džässmuusika. 20. sajandi I poole oli olukord teine. Suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik, sageli üsnagi tõrjuv ja kohati vaenulik. Selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud mitte ainult meil. Džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit tõsisemat väärtust, isegi selle sünnimaal USAs.
Käesolevas raamatus keskendutakse afroameerikaliku päritoluga džässmuusika jõudmisele Eestisse, selle kodunemisele siin ning tähendusele ja mõjule meie 20. sajandi I poole kultuurimaastikul.
Raamatu juurde kuulub CD tollest perioodist pärit helisalvestistega.