Elasid kord kuningas ja kuninganna, kelle loss oli puhtast kullast. Kuninganna oskas võluda ja lisaks paljudele teistele imelistele asjadele oli tal ka üks väike peegel. Kui kuningas välja läks, vaatas kuninganna peeglisse ja võis sealt näha kõike: kuhu kuningas läks ja mida ta tegi, just nõnda, nagu oleks ta ikka kuninganna silma all olnud. Ükskord juhtus nii, et kuningas kõndis päris kaugele, kuni jõudis viimaks mereranda. Sealt leidis ta inimkeha, mille lained kuivale maale olid heitnud. Lähemalt vaadates nägi ta, et see oli üks vaene madrus. Tolle riided näisid aga kuningale nii isemoodi olevat, et ta soovis neid kangesti endale. Nii vahetaski ta madrusega riided ära ja jätkas oma jalutuskäiku. Saksa muinasjutt