Kaunilt pinev romaan. – Guardian See romaan on väike meistriteos. – Daily Mail Viimasel ajal, kui olen korteris üksi, mitte küll sageli, aga mõnikord, hõikan tasakesi: „Emme!” Ma ei tea, mis see on – kas ma hüüan omaenda ema või kuulen Becka karjatust tol päeval, kui ta nägi, kuidas teine lennuk teist torni rammis. Arvan, et mõlemat. Aga see siin on minu lugu. Seesama. Ja minu nimi on Lucy Barton. Lucy Barton paraneb aeglaselt operatsioonist, mis oleks pidanud olema lihtne. Teda tuleb vaatama ema, kellega ta pole aastaid rääkinud. Kerged kuulujutud inimestest, keda Lucy Illinoisis Amgashis veedetud lapsepõlves tundis, näivad neid taas ühendavat, kuid jutuajamise pinna all on aimata pinget ja igatsust, mis on andnud tunda Lucy elu kõigis tahkudes: probleemsest perest põgenemises, soovis saada kirjanikuks, abielus, armastuses oma kahe tütre vastu. Seda lugu pajatades näitab Lucy end oivalise jutuvestjana: tähelepanelik, sügavalt inimlik ja tõeliselt unustamatu. Elizabeth Strouti erakordses romaanis saab lihtsast haiglakülastusest värav ema ja tütart ühendava hella suhte juurde. Elizabeth Strouti sulest on ilmunud mitmed romaanid, sealhulgas rahvusvaheline menuk „Amy ja Isabelle” ning 2009. aastal Pulitzeri preemia pälvinud „Olive Kitteridge”, mis on ilmunud ka eesti keeles. „Tohutult hea kirjanik.” – Zadie Smith „Kaastundlik, peen ja vapustav.” – Emma Healey „Oivaline! Strouti seni parim teos.” – Ann Patchett „Selle raamatu juurde tahad ikka ja jälle tagasi tulla.” – Irish Independent „Südantlõhestav romaan.” – Observer