Ants Kõverjalal, nii nagu ta ise sellest oma mälestusteraamatuis kirjutab, on selja taga keeruline elukäik. Sõja ajal astus Viljandist pärit poiss otse koolipingist vabatahtlikuna Eesti Leegionisse, sõdis Narva rindel ja Sinimägede all. Tapatalgutest eluga pääsenud, asus ta kangekaelse sihikindlusega ellu viima oma unistusi. Esimene edu saabus spordi vallas – nooruses tuli Ants Kõverjalg mitmel korral ENSV meistriks keskmaajooksu distantsidel.
Paralleelselt spordiga jätkas ta õpinguid, lõpetades teineteise järel kaks kõrgkooli ning, läbinud aste-astmelt kogu akadeemilise karjääri, tõusis viimaks selle kõige kõrgemasse tippu – Ants Kõverjalale on omistatud pedagoogikateaduse akadeemiku aunimetus.
Eeltoodust on autor pikemalt kirjutanud oma kolmes esimeses raamatus.
Käesolev, sarja viimane, neljas raamat on usutavasti kõige intrigeerivam. Selles kirjutab Kõverjalg avameelselt nii oma lähisuhetest kaunite (väga tuntud) daamidega ja sõpradega kui ka teda elu jooksul tabanud rasketest saatuselöökidest.
Kuuludes Eesti akadeemilise koorekihi absoluutsesse ladvikusse, on Ants Kõverjalg lähedalt kokku puutunud paljude avalikkusele tuntud isikutega, kellest ta oma raamatutes teab rääkida ka palju põnevaid lugusid. Isikunimede register hõlmab raamatus tervelt 7 lehekülge. Mainigem siinkohal vaid mõnda tuntud nime, kellest Kõverjalg kirjutab – tippadvokaat Monika Mägi, Helvi Jürisson, Heino Kaljuste, Ferdinand Eisen, Peeter Tarvas, Gustav Ernesaks, Valdo Pant, Kaljo Kiisk…