Romaan „Kui inimene läheb ära“ jutustab inimestest, kes võisid kuuluda mis tahes peresse mis tahes Balti riigis. Lootusrikas algus ja Shakespeare`i tragöödiate vääriline finaal.
Uus aeg. Uus maja, kuhu asuvad elama väga erinevad, kuid lootusrikkalt tulevikku vaatavad inimesed – kommersant, kaunitarist näitlejatar, noor ohvitser, vene emigrandist vürst, notar, gümnaasiumiõpetaja...
Nende inimeste lugusid jutustabki maja, kellel on oma nägemus toimuvast, oma hääl ja pilk.
Raamatu alguse idüllilisena tunduv elu laguneb ootamatult koost. See juhtub siis, kui riiki sisenevad nõukogude tankid, ja vähem kui aasta pärast – Natsi-Saksamaa omad.
Keegi hukkub peagi, keegi vangistatakse, keegi satub getosse, keegi üritab kavalusega ellu jääda.
Sõja lõpp toob endaga kaasa uue okupatsiooni, uue sõja kohaliku elanikkonna vastu, uued kompromissid.
Maja asustavad uued inimesed, kuid maja ei suuda unustada oma esimesi elanikke...
Jelena Katišonok:
Mida võiks kirjutatule veel lisada? Autori eest räägivad tema tekstid. Romaan „Kui inimene läheb ära‟ ei ole mitte mingil määral Balti riikide ajaloo õpik ega isegi mitte ajalooline romaan, see on jutustus inimsaatustest, inimeste käitumisest traagilistes oludes.
Aastatuhandete jooksul ei ole liik homo sapiens muutunud, ajalugu kordub. Ja seepärast on see raamat aktuaalsem kui kunagi varem.