„See saar oli kogu mu elu. Kõik, mida arvasin endast teadvat, sündis nende mõne kuu jooksul, mil ma elasin keset merd. Ma olen see, kes ma olen, sest Alistair armastas mind.“
Rachel on Alistairi armastanud juba kuusteist aastat. Olgugi et ta on nüüd abielus kellegi teisega. Olgugi et ta oli alles teismeline, kui nad tuttavaks said. Olgugi et Alistair on temast kakskümmend aastat vanem.
Racheli ja Alistairi suvesuhe kõrvalisel päikest täis Kreeka saarel on dikteerinud naise elu juba sellest ajast saati, kui ta oli seitsmeteistkümneaastane, ja hävitanud enda teel kõik muu. Aga kui Rachelis süveneb soov ammuseid sündmusi taas läbi elada, põrkab ta uuesti kokku teiste naistega, keda samuti tüdrukueas tõmbas saareelu, kus ööd olid pikad, alkohol voolas vabalt ja kõik käitusid nii, nagu nad kodumaal iial ei käituks. Selle käigus tõusevad pinnale sügaval sisimas alla surutud sünged saladused tema esimese armusuhte kohta ning aja kohta, mil ta töötas ühe mõistatusliku ja jõuka mehe heaks, kes kontrollis palju enamat, kui Rachel oleks iial suutnud ette kujutada.
„Suvetüdrukud“ on romaan võimust, seksist, mälu ja trauma keerulisest seosest ning sellest, mida läheb vaja, et iseenda minevik ümber mõtestada ja saada kontroll selle üle tagasi.