Urmas Lennukit tuntakse eelkõige kui pikaaegset “Õnne 13” stsenaristi. Siiski on tegemist ühe tunnustatuima Eesti näitekirjanikuga, kelle teatritekstidelegi on omane tihe dialoog, muhedad tegelaskujud ja ehe Eesti elu. Nii ongi tema kolmest üksteisega seotud näidendist koosnev kogumik saanud nimeks “Ükskord Eestimaal”.
Näidenditriloogia esimese ja kolmanda osa lavale jõudmist lahutab rohkem kui 13 aastat, kirjutamist aga veelgi pikem aeg. Need kolm näidendit “Rongid siin enam ei …”, “Päeva lõpus” ja “Ema oli õunapuu” on küll omaette terviklikud lood, kuid siiski ka justkui eestimaised päikese puudumisest magushapud metsmaasikad, mis autoril üksteise järel kõrre otsa lükitud. Need lood räägivad kahest vennast – Peterist ja Jakobist – ning nende kodukülast.
Esimese osa “Rongid siin enam ei …” lavastas Andres Noormets 2002. aastal Ugala, teine osa “Päeva lõpus” esietendus 2008. aastal Rakvere teatris ja kolmas näidend “Ema oli õunapuu” jõudis lavale 2015 novemberis taaskord Ugalas.
Tegemist on ainsa täies mahus lavale jõudnud näidenditriloogiaga Eesti näitekirjanduses.