90 kaunist ilupõõsast

Järjekordne raamatuke „90“ sarjast on jõudnud lugeja kätte. Raamatu eesmärk on tutvustada mitmeid uusi ilupõõsaid pärast seda, kui autor on nende kasvatamist jõudnud koduaias katsetada. Kõigile on tänaseks selge, et meie kliima on pöördumatus muutuses, luues senisest avaramaid võimalusi erinevate ilutaimede kasvatamiseks. Seepärast on vajalik tutvustada uusi ilutaimi, kelle kasvatamine Eestis järjest enam võimalikuks saab. Talved on varasemast lühemad, lumevaesed, algavad hiljem ja külmakraade pole ka enam nii palju. Muutunud on see, et temperatuur kõigub talveperioodil suurtes piirides. Kord meelitab detsember taimi „kevade saabumisega“ puhkeperioodi lõpetama ja järgmisel ööl kostitab 15-kraadise külmaga. Taolised tingimused on paljudele taimedele rasked ja sellest tulenevalt esineb neil ka tihti „seletamatuid“ talvekahjustusi. Lisaks talvekülmale hakkab meil erinevate ilutaimede kasvamist järjest enam segama üha suurenev niiskusepuudus – põuaperioodid pikenevad iga uue suvega. Taimi kasta pole alati ja kõikjal aga võimalik. Seepärast peame avarama pilguga vaatama senisest enam põuakindlate ilutaimede suunas. Neid muidugi on, peamiselt suures liblikõieliste sugukonnas. Põispõõsad, läätspuud, ubapõõsad ja mitmed teisedki taluvad suurepäraselt põuda ja suudavad seejuures veel unustamatult õitseda. Nende hulgast tulebki „tulevikutegijaid“ otsida. Raamatus toodud taimede valikus on üsna palju vanu tuttavaid, aga lisaks ka mõned päris vähetuntud tegijad. Näiteks väga hea sügisene marjakultuur on sarik-hõbepuu. Septembris-oktoobris küpsevaid vilju linnud eriti ei himusta ning põõsast möödudes on endalgi neid marju mõnus suhu pista. Ilupõõsaina väärivad senisest palju suuremat tähelepanu vürtspõõsad ja kletrad, aga muidugi on uustulnukaid teisigi. Ühesõnaga, iga uus aasta aianduses pakub uusi võimalusi, kasutagem neid aastaid entusiastlikult! Kui on kahtlus, et taim meie talve üle ei ela, katsetage selle kasvatamist esialgu konteineris, mille saab talveks pehmematesse oludesse varjule viia. Konteinerhaljastus kätkeb endas hoopis laiemaid võimalusi ilutaimede kasvatamisel ja sellest tasuks ehk kunagi eraldi kirjutada.