Äraeksinu

Kätte on jõudnud iseseisvuse taastamise aeg. Martin Kõuer, Suvelinna prokurör, on püsti hädas. Pealinnast on tulnud korraldus kolmeks päevaks kinni pidada kohalik rahvaliikumise aktivist, et too ei saaks minna Hirveparki protestimiitingule. Kõuerile on selline asi vastumeelne ja nii ei leia mingit põhjust ega paragrahvi, mille alusel saaks täiesti süütut inimest kolm päeva kinni pidada. Pealegi puhuvad Eestimaal kõikjal muutuste tuuled, kogu senine elukorraldus on varisemas. Rahvaliikumise tegelane jääb kinni võtmata, ja mõni aeg hiljem kohtuvad nad prokuröriga juba Ülemnõukogus, kuhu nad on Suvelinnast valitud. Seal hääletavad nad mõlemad Eesti Vabariigi taastamise poolt. Autor keskendub pealtnäha kõrvalistele, isegi juhuslikele seikadele oma tegelaste elus, mis neile on olulisemad kui ajaloolised sündmused ise. Ometi peegeldavad nad oma rähklemistes murrangulise aja pöördelisi sündmusi. Romaani tegelased otsivad oma kohta ning ihaldavad enda taasväärtustamist muutunud ühiskonnas. Peategelane Martin Kõuer arvab, et inimesed ei muutu. Nad ainult kohanevad. Nii ka tema, kes tunneb ennast Toompeal justkui äraeksinuna, liiga ligidalt on ta oma ametis näinud intriigitsemist, inimlikku alatust ja saamahimu. „Äraeksinu” on mitmete tegelaste kaudu seotud autori eelmise romaaniga „Võimukõdi” (Eesti Raamat, 2015).