"Luulekogu ""Armastades matemaatikat"" on kirjutatud inimesele, kellele kunagi meeldis matemaatika, või õpilasele, kes upitab ennast kõrgemale kui praegune koolitase. Ülesannete loetelusid raamatu kaante vahelt ei leia. Ei tasu ka ootama jääda kuuppolünoomi lahendamise võrrandit või neljamõõtmeliste objektide kirjeldusi või rakendusi - teos pole mõeldud mitte selleks, et õppida lahendama mõnda probleemi, mida seni veel ei oska, vaid selleks, et matemaatikat ning sellest mõtisklemist nautida. Kui üks õpilane jõuaks gümnaasiumi lõppu üksnes õigekirjareegleid omandades, ilma et ta loeks selle kõrval raamatuid, kirjutaks esseid ja vormiks luuletusi, siis kas tal tekiks kirjandusest ülevaade või inspireeruks ta kirjanikuks saama? Niisugune on lugu matemaatikaga - seda jõutakse õpetada koolis peamiselt selliste meetoditega, mis ei küündi palju kaugemale (matemaatilisest) õigekirjast ja grammatikast. Nende meetodite järgi on kujunenud ka ühiskonna arusaama matemaatikast, kuna seda õpitakse rohkete rehkendamiste ning õigete ja valede vastuste kaudu. Tegelikult on matemaatika ka viis tõlgendada loetud tekstist enamat kui pelgalt need ladina tähed ja araabia numbrid, mis on paberile kantud. Rohkem, kui koolipingis tunduda võib, on sellel seost kunstiga: inspiratsiooni ja avastamisrõõmu peitub matemaatikas küllalt. Kirjutatud luulekogu on vastuväide maailmavaatele, mille järgi matemaatika on igav. Raamatu kaante vahele on kribitud kuhjaga selle eriala huvitavamat poolt ja killukesi selle keerulisemast küljest. Pole olemas loodusseadust, mis keelaks matemaatika tarvis kauneid sõnu kasutada: isegi kui lugeja ei nopi endale raamatust muud kui kenasid riime ja ilusaid pilte, on see ikkagi matemaatika, mida ta naudib."