Ekstsentriline – kentsakas – imelik, inglise keeles bizarre. Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi uus romaan kõneleb igati normaalse Euroopa südames elutsevate illegaalide ebanormaalsest maailmast. Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile“ (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas ei siin- ega sealpool piiri, nende jaoks on kõikjal võõras maa. Peategelane Jevgeni on pagulane kuubis: pagenud oma kodumaalt, põgeneb ta ka põgenikelaagrist ning satub lõpuks päris ehtsasse, aga mitte metafoorsesse vanglasse. Ent otsustab ka sealt putku panna. „...Inimene peab üldse elama pilku häbi pärast maast tõstmata ... Üksnes kirjanik võib reaalsust lihvida seni, kuni see lakkab teda piinamast. Ning siis ta suleb selle raamatusse ja heidab otsekui pudeli merre – ehk keegi loeb läbi ja saab aru.” Andrei Ivanov on sündinud 1971. aast