Aasta ilusaim romaan. – Huffington Post (USA) Üks kõnekamaid hääli itaalia kirjandusmaastikul. „Arminuta” liigutas mind sügavalt. – Michela Murgia, itaalia kirjanik Ma olin Arminuta, tüdruk, kes tuli tagasi. Rääkisin teist keelt, ei teadnud enam, kuhu kuuluda. Ma ei tundnud veel peaaegu kedagi, aga nemad teadsid minust rohkem kui ma ise. Lõhkikärisenud elust jutustamiseks läheb vaja ilustamata, otsekoheseid sõnu. Donatella Di Pietrantonio valdab selliste sõnade haruldast lumma. Ta stiil on ainukordne: torkiv, kuid valgusküllane viljapea, mis valitseb tundlikult haaravat lugu. Ühel lämbel augustipäeval annab kolmeteistaastane peategelane, kohver ühes ja kott kingadega teises käes, võõra ukse taga kella. Ukse avab morni pilgu ja eilsete patsidega õde Adriana, keda ta pole kunagi näinud. Niimoodi algab lugu tüdrukust, kes kaotab kõik: hubase kodu, parima sõbranna, vanemate ‒ või siis nende, keda ta pidas oma vanemateks ‒ tingimusteta armastuse. Arminuta, tüdruk, kes tuli tagasi, peab alustama uut, katsumusi, puudust ja konflikte täis elu suure, kirju perekonna juures, kes oma sõnatul moel armastab teda kõigest hoolimata. Kesk-Itaalias asuva Abruzzo napi ja kauni looduse keskel aset leidev haarav lugu emadest ja tütardest räägib vastutusest, õdedest-vendadest, hoolimisest. See puudutab meie sügavamaid hingekeeli, kutsub meid kaasa.