„Kodutalu“ („Heimanˮ, 2020) kujutab sõjajärgset karmi elu Soomes Pohjanmaa külas, kus mehi vaevavad sõjatraumad ja -mälestused, millest üritatakse puskariga vabaneda, ja kus elu hoiavad üleval tugeva karakteriga naised. Tõsise loo muudab nauditavaks autori oskus liita grotesk, must huumor ja poeetilisus üheks tervikuks. Peategelane Elof ja tema väikevend Ivar jäävad varakult orvuks, kuid Elof pärib Pohjanmaal asuva lapsepõlvekodu ja see on alles, kui ta sõjast naaseb. Elof armub oma surnud sõbra naisesse Olgasse ja abiellub temaga. Paar võitleb oma abieluõnne eest, kuid seda tumestab Elofi poolt toime pandud reetmine. Kui südametunnistuspiinad ja sõjamälestused muutuvad valusaks, püüab ta valu maha juua. Oluline roll on loos naistel, kes trotsivad muresid ja peavad vastu. Just Olga on see kalju, millele igapäevaelus toetutakse. Teos põhineb autori vanavanemate lool. Romaani keskmes on tavalised inimesed, kes teevad tavalisi asju. See on Soome ja soomerootslaste lugu: sõdades kannatanud inimesed, purunenud hinged, joomine, aga ka oma talukoht, mida peab hoidma järgmistele põlvedele. Ann-Luise Bertell (sünd 1971) on soomerootsi kirjanik, näitleja, lavastaja ja Vaasa teatri juht. Ta on lõpetanud Soome Teatriakadeemia ja debüteeris kirjanikuna 1997 luulekoguga „Rus av gulˮ. Ta on kirjutanud ka novelle, lasteraamatu ja näidendeid. Oma debüütromaanis „Pöörake ümber mu igatsusˮ („Vänd om min längutanˮ, 2016) kirjutab Bertell Ameerikasse emigreerunud Pohjanmaa inimestest. Romaan põhineb tema sugulaste kodumaalt lahkumise kogemustel. Teost on tunnustatud Choreuspriseti ja Yle kirjandusauhinnaga. Oma teises romaanis „Kodutaluˮ kirjutab autor neist, kes jäid Soome ning talusid sõdu ja neist saadud traumasid. „Kodutalu“ on võrreldud Väinö Linna triloogiaga „Siin Põhjatähe all“, sel on sarnaseid jooni ka „Tõe ja õigusega“. Teos kandideeris 2020. aastal Soome Finlandia ja Runebergi kirjandusauhinnale.