USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt. Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära on nende kaante vahele välja valinud kümme Whiteheadi kõige eriskummalisemat ning õõvatekitavamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid-inimkasvajaid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi ja -kombeid, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia käest kohutava needuse kaela saavat orjalaeva kaptenit, aga näiteks ka Uus-Inglismaa täiesti lovecraftilikus kolkakülas lapsi röövivaid guule. Whiteheadi mõju moodsale õudusele on raske üle hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jäljendustest ja töötlustest, kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli põhjalikult tundma õppinud, suure respekti ja mõistmisega, justkui oleks see midagi, mis võib päriseltki tema kristliku maailma kõrval eksisteerida. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Lääne-India saarte koloniaalkultuuri, härrastemajade ja kirikute anglikaani, katoliku ja luterliku maailma kõrval eksisteerib nende saarte põlismetsades ja džunglite südames hoopis teistsugune, Lääne-Aafrikast pärit kultuur ja religioon oma õõvastavate ja jõledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Üks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljöömeistrit ning autentse Lääne-India atmosfääri edasiandjat on võimatu leida.