Ühel kenal kevadhommikul siseneb Diana Cowper – kuulsa näitleja rikas ema – lugupeetud matusebüroosse, et korraldada ära omaenda matused. Kuus tundi hiljem on ta surnud, kägistatud kardinanööriga oma kodu elutoas. Mängu astub endine politseiuurija, väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, ja üsna ootamatult avastab raamatu autor ennast tema varju ja abilise rollis_– nimelt teeb Hawthorne talle pakkumise kirjutada mõrva uurimisest raamat. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Samal ajal muutub üha selgemaks, et Hawthorne’i enda elus on mingi sünge saladus. Anthony Horowitz teeb selles meisterlikus ja ootamatusi täis loos jälle seda, mida oskab kõige paremini: annab klassikalisele krimiromaanile täiesti uue näo ning astub selles ise üles kui moodsa aja Watson. Jaan Martinson soovitab: "Kui Anthony Horowiz, selle asemel, et olla keegi teine (kirjutades Sherlock Holmesi ja James Bondi jätkulugusid), hakkab iseendaks, on tulemus väärt aplausi ja kestvaid ovatsioone. Tema mullu ilmunud „Harakamõrvad” oli võimas krimka, aga „Sõna on mõrv” on veelgi parem. Lihtsalt suurepärane. Hõrk ja nauditav ja lahe ja põnev. Horowitz lõi romaaniga „Sõna on mõrv” uue (krimi)kirjanduse stiili, ühendades realismi ja fiktsiooni. Ühel halval päeval, kuid kenal kevadhommikul, siseneb Diana Cowper – kuulsa näitleja rikas ema – lugupeetud matusebüroosse, et korraldada ära omaenda matused. Kuus tundi hiljem on ta surnud. Mõni aeg hiljem marsib autistlik endine politseiuurija Daniel Hawthorne ootamatult Horowitzi – jah, sellesama raamatu autori – juurde ja palub, et temast kirjutataks raamat. Kommina pakub ta võimalust kaasa lüüa juurdluses, et tuvastada Cowperi mõrvar."