Jutustus raudse iseloomuga poisist kes elu keerdkäikudes ja sekeldustes — mida poiste elus ju ikka ette tuleb — alati inimeseks jääb ja selja sirge hoiab. [...] „Ma polegi enam laps, vaid suur poiss.” „Seda nüüd küll, aga meile, vanadele, oled ikkagi laps.” Nii siis jäigi. Jaan talitas nüüd veel hoolsamini hoovis ja puukuuris, pühkis tänavat ja käis pesu viimas. Aga õhtuti võttis tänavanurgalt putkamehelt lehti, lippas mööda tänavaid ja tõi õhtuks paarkümmend senti koju. Tuleva kuu algusest otsustas päris lehepoisiks hakata ja kontorist lehed võtta. „Ega aita midagi,” kinnitas ta endale sageli, „tuleb endal hakata seda elu korraldama ja seadma.” [...]