Maja talvenumbril on külalised Oleme 2009. aastast alates andnud välja välieluruumi ajakirja ÕU, mis tõukus esmalt erialase platvormi teravast puudusest. Maastikuarhitektuuri valdkonnas toimuvat kajastati kaootiliselt, pika hambaga ja tihti ebaolulist rõhutades. Eks väljal toimus ka vähem kui praegu. Nüüd on ajakiri enda algse eesmärgi täitnud, ja neil, kel tarvis, põhisõnavara omandatud. Avalik ruum ja maastikuarhitektuur ei ole enam midagi arhitektuurist ülejäävat, millega tegeletakse siis, kui hooned juba valmis. Majadevaheline ruum on muutumas hoonetest endist olulisemaks, elupaiku valitakse ümbruse järgi ning elukeskkonna kvaliteedis kui kasumit toota võivas kapitalis ei kahtle enam ka ükski arendaja. Käesoleva gastrolliga tähistame ajakirja ÕU ajajärgu lõppu ning paneme senisele tööle rahulikult punkti. ÕU avas välieluruumi külgi nii laiale publikule ja arusaadavas keeles kui võimalik ning lõi sellega platvormi, millelt arutelud saavad edasi kulgeda. Maja ja ÕU sihtgrupid kattuvad ning väärtushinnangud on samad, mistõttu on loogiline sõlmida kujundlik üleandmise ja vastuvõtmise akt just siin. Jeremy Till räägib ajakirjas Field Journal loo Le Corbusier’st, kes sõidab 1920. aastatel Pessaci, uude modernistlikusse kvartalisse, enda loomingut kaema. Hooned on puhtad, valged, korras ja uued. Täpselt sellised, nagu ta kavandas. Kuid kui Le Corbusier oleks naasnud sinna 40 aastat hiljem, oleks talle avanenud hoopis teistsugune pilt: avatud terrassid on kaootiliselt kinni ehitatud, fassaadidele on ilmunud eriilmelist dekoori, metallraamiga aknad on asendatud kahepoolselt avanevate puidust akendega, lekkiva lamekatuse asemele on paigaldatud kaldega katused jne. Käesolevas numbris tõstamegi keskmesse triivimise, muutumise kui loomuliku protsessi, mis lisab ruumiteosesse lisakihistuse. Nii ehitatud struktuurid kui ruumi looduslik element peavad olema teisenemisvõimelised. Kõik muutub ajapikku: tehnoloogiad, arusaamad, vajadused, ja ruum peab suutma sellele järele tulla või ka ennetavalt muutusi käima tõmmata. Need lõtkud tuleb osata ruumile sisse programmeerida. Tihti tähendabki see seda, et ruum ei saa valmis lindilõikamisega, see on pelgalt üks arenguetapp. Ruumi tegelik kasvamine ja valmimine toimub ajaga. Avalikkuselt nõuab see valmisolekut protsessi aktsepteerida, mitte nõuda valmislahendusi, vaid raamistikku ja panustada ruumiloomesse ise enam. Esil on narratiivid eri linnade kohta, selle kohta, kuidas linn kui organism triivib. Kuidas inimesed oma igapäevategevuste ja kogemuste-lugudega linna mõjutavad ning missuguse näo linnale seeläbi annavad? Vaatame aja ja inimeste mõju jälgimiseks tagasi ühele või teisele minevikus läbi mõeldud ja olulisi muutusi läbi teinud keskkonnale. Mis on läinud nii, nagu plaanitud, mis ja miks on sellele vastu töötanud? Kas see on arhitektile hea õppematerjal või ei saa keskkondi nagunii kõike võimalikku ette nähes ajajooneks projekteerida? Külalistoimetajad: Karin Bahcmann, Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt. Peatoimetaja: Kaja Pae.