Elusad inimesed

Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks. „Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku. Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.