Tema nimi on Marla ja tema jaoks olen ma Iiris, ehkki vanemad panid mulle nimeks Allison. Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Miks ka mitte? Võib ju olla ka Iiris, et oleks mõnda aega peavari ja toit. Alguses proovib Allison vana naist lihtsalt ära kasutada, kuid sedamööda kuidas ta hakkab aru saama, et Marla poeg kohtleb oma ema üsna sarnaselt sellega, kuidas Allisoni isa oma tütart kohtles, tekib nende vahel mõistmine. Sellest edasi juba tugi ja hoolitsus. Lõpuks iseseisvumine. Mingis varjulises mälusopis mäletame me teineteist alati. Sarah Crossan on mitme tunnustatud noorteromaani autor. Tema Siiami kaksikutest rääkiv romaan „Üks” (e.k 2017) võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna Carnegie medali. Eesti keeles on tema sulest ilmunud ka „Õun ja vihm” (2018) ning „Kuutõus” (2020). Crossani raamatud on mitmel korral pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.
