Keegi ei tea mis toimub võru luules, eesti luules ent valitseb nüristav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud kadjakad rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Taidlus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud. Kauksi Ülle on võru luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri, Margo Vaino ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone. Kauksi Ülle: „Minu uus luulekogu „Imäpuu“ on lõikavam ja lärmakam kui saag või muruniiduk. Vaimset umbrohtu harvendab, saeb ja purustab edukalt. Luuletaja sotsiaalne närv on pingul nagu vibu ja vaimunool tungib läbi plastmassrebase kõrva. Vaarikavarred on tema antennid millega kirjanik saadab tulevikku minevikust kinni püütud hääled, hädahüüud ja palved.“ Külähelüq „Sääl naidõ niidüh Kirjak tandsu leie, naabril kiinih Mustik, üleaidsõl Tähik rüükse, küläotsah Punik pässi valla. Võih, kuis nä müügseq!“ kõnõl´ vana Leeni kell 8 1918. „Sääl naidõl niit uus muruniitjä höste, naabril trimmer, üleaidsõl kah om latsi vana, küläotsah hurisas Husqvarna, ujaotsah põrras murutraktor,“ kirot´ Lenna fb-sse puulpühä hummogu kell 8 2018.