Itaalia renessansikultuur: Üks esituskatse

Jacob Burckhardti (1818–1897) "Itaalia renessansikultuur" (1860) on teos, millest suuresti pärineb meie tavakujutlus taassünniajastust. Viimases teatavasti ühineb kummastuv kahesus: Itaalia pisiriigid, kus kõlblusesalatise sõjategevuse tõttu valitseb mõõn, elavad hämmastavalt vilgast vaimuelu. Ohjeldamatu individualism mitte ainult ei näita oma päri- ja pahupoolt kordamööda, vaid sageli see sünnib ka ühtaegu: Leonardo da Vinci on Cesare Borgia teenistuses. Seda, kuidas kahesus sai võimalikuks, kõnealune teos näitabki. Aga tuleb arvestada, et tegemist on raamatuga, milles renessansi fenomen saab klassikalise esituse niiöelda esmakordselt.
Burckhardti teos pole minevikuaineline põnevik ja samas ta ei meenuta ka kooliõpikut, milles kõige tuntumaid asju läbimõeldult esitatakse; pigem on tegemist esindusnäidisega 19. saj ajalooteadusest, mis oma teaduslikkuse nõudeni (nüüdisaegses tähenduses) oli jõudnud üsna hiljuti. Ennekõike too teaduslikkus tähendas loobumist belletristlikkusest ja senisest kriitilisemat suhtumist allikaisse. Neid nõudeid järgitakse ka kõnealuses teoses, suure süvenemisega luges autor 15. sajandil valminud kirjasõna, et siis kuueks alajaotuseks liigenduvas raamatus näidata, kuidas ilmus uusaegse inimese elutunne.