Käesolev romaan, mida autor ise nimetab „kriminaalseks retroks“, viib lugeja 1930. aasta Leningradi. Vene impeeriumi uhkest pealinnast on saanud hoopis midagi muud – räämas asum oma ühiskorterites poolnäljas virelevate elanikega. Nõukogude võim ehitab samal ajal rahva hüvanguks paleesid kõige võrdsematele. Kõige hullemad repressioonid klassipuhtuse nimel ja vaenlaste avastamiseks ei ole veel alanud, kuid õhus on neid tunda. Kogu sellel hallil ja äreval taustal hakkavad Leningradis üksteise järel toimuma kummalised mõrvad. Neid asub lahendama tavaline kriminaaljälituse uurija Zaitsev. Sündmused arenevad mööda ootamatuid keerdkäike, jõudes teatri- ja kunstimaailma, taustaks nõukogulik tegelikkus, kus inimesed ei ole alati kaugeltki need, kellena paistavad. Tegelikkus, kus ollakse sunnitud oma kaaskondseid reetma, et ise kuidagi ellu jääda. Ellujäämise nimel tuuakse ohvriks isegi armastus. Ka tavalise miilitsauurija Zaitsevi päritolu ja minevik tundub klassipuhtuse seisukohalt kuidagi kahtlane. Ohtu satub temagi elu ja ta pääseb karistajate käest üle noatera. Kuid printsipiaalne uurija ei jäta jonni ja üritab mõrvari igal juhul kätte saada. Samal ajal leitakse kriminaalasjade puhul miilitsas kiiresti „süüdlased“ ja pekstakse neilt välja „puhtsüdamlikud ülestunnistused“ vaid selleks, et asi lõpetada ja ülemustele meele järgi olla. Romaan lõpeb, nagu head kriminaalsed lood ikka, ootamatult, kuid enne seda on lugejale põnevust ja ka tollase olustiku kirjeldusi küllaga.