Araabia maailma tuntumaid kirjanikke, egiptlane Nagib Mahfuz pälvis oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia aastal 1988. Oma loominguga oli ta innustajaks paljudele araabia autoritele, kuid tuntust ja armastust on leidnud tema looming ka laiemas maailmas. Siinsete kaante vahel avaneb huvitatud lugejale Mahfuzi kõige tuntum teos „Kahe palee vahel“ (Bajn al-Qaṣrajn). Selles jutustab autor Ahmed Abd al-Gawwadi ja tema naise ning laste loo. Raamatu tegevuspaik ja ühtaegu ka oluline tegelane on 20. sajandi alguse Kairo vanalinn. Ahmed Abd al-Gawwad ühendab endas patriarhaalse perekonnapea vastuoksuslikud jooned; teda kujutatakse elujanulise seltskonnainimesena, armastusväärse sõbrana, muusika ja luule hindajana ning kaunite naiste lembust nautiva armastajana, samas aga ka armutu türannina, kelle valitsuse all naine, tütred ja pojad värisevad. Oma ebakindla jalgealuse tõttu satuvad Ahmed al-Gawwadi perekonnaliikmed mitmetesse ebasoodsatesse olukordadesse. Tema naine Amina söandab esimest korda pärast abiellumist tänavale minna – see toob temale ja ta lastele suuri pahandusi. Poeg ja tütar armuvad õnnetult, mis põhjustab neile hingelisi kannatusi – sest perekonnas saab ju olla ainult üks, endastmõistetavalt isa tahe. Väljas tänavatel aga toimuvad meeleavaldused, millega nõutakse Briti protektoraadi lõppu. Nende romaanide õlul on Mahfuzi võrreldud Dickensi, Balzaci ja Dostojevskiga. Eesti keeles on temalt seni ilmunud vaid üks raamat. Raamat kuulub „Kairo triloogiasse”, mille moodustavad Kairo vanalinna tänavate nimesid kandvad romaanid Bajn al-Qaṣrajn (1956), Qaṣr al-Šawq (1957) ja Al-Sukkarija (1957).