Lauri Leeti luule on põuapinev tuuletus seenemetsas enne suurt äikest. Lugeja iga ettevaatlikki samm purukuival samblal täidab kujundikrudinaga ruumi taeva ja maa vahel. Kohe kärgatab, kohe langeb paks kesksuvine vihm alla – aga veel on vaikus. Hele, tiine, kõikenägev vaikus. miks ta kurb on noore kassipoja arglik käpahaare mustu armastas kaugel metsa ääres seigelda (rebane, rägastik) (rebane, rägastik)