Kandsime redelit kaasas

Luulekogu „Kandsime redelit kaasas“ sisaldab nelikümmend luuletust, mis keskenduvad erootilistele ja nostalgilistele motiividele. Vaatepunkt vaheldub sageli, tihti valitseb luuletust dialoog. Luuletused moodustavad sarja. Aeg on mul meeles, nagu oleks olnud eile: oligi. Eile oli aken jääs, seisid ja vaatasid enda ette, sest sa nägid seal mind, aga mina tundsin, kuidas pööris kannab meid pilvedeni. Mulle meeldivad pilved eemalt, see tähendab maa pealt vaadates, pilvedes liigelda on aga midagi muud, nagu nöörredel, mis viib ühest riigist teise. Aga me pistsime selle tasku: kandsime redelit kaasas, ta ei küsinud süüa ja meie ei söönud muud kui igapäevast armastust. Kuidas see võimalik on? Tuleb minna igal hommikul postkasti juurde, seal ta ongi, nii pikk kui lai, täiesti elus, ta on sinu enese nägu, ta võtab riidest lahti, ta on ilus nagu päike lehtede vahel, ta lihtsalt heidab pikali ja naeratab.