Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks? Sellise mõtisklusega algab Silvia Rannamaa noorteromaan „Kasuema”, mis on järg armastatud jutustusele „Kadri”. Päevikuvormis kirjutatud romaanis avaneb lugejale tõepärane ja ilustamata vaade noore tütarlapse mõtte- ja tundemaailma, ning kuigi raamatu tegevuslik leiab aset 1960ndatel aastatel, on teoses käsitletud teemad endiselt aja- ja kohaülesed.