Aliis Aalmanni novellides tegutsevad enamasti tüdrukud ja noored naised, kes elavad oma elu praegusel 21. sajandil. Neis lugudes avalduvad Eesti elu äärealad, olgu see lapsepõlv väikelinnas raudtee ääres, kokkupressitud elu väikeses korteris või piiride katsetamine laste mängudes. Põlvkondi liitva punase niidina kannavad mitmeid novelle lapse suhted vanavanematega – teretulnud ühenduslülid katkestuste kultuuris. Käesoleva raamatu eelviimane novell „Mina ei käinud siis veel koolis“ võitis niihästi ajakirja Looming auhinna kui ka Friedebert Tuglase novelliauhinna. Kirjaniku tutvustus: Aliis Aalmann (s. 1995) on kirjanik, kes ühendab oma loomingus sujuvalt rahvaluule ja 1990ndate põlvkonna elukogemuse, põimides seeläbi ühte naiste lood nõidadest barbideni. Temalt on seni ilmunud kaks luulekogu – „Verihaljas“ (Kultuurileht, 2021) ja „Väe võim“ (Tuum, 2023). „Verihaljas“ pälvis Betti Alveri kirjandusauhinna ning „Väe võim“ Gustav Suitsu luulepreemia. 2025. aastal võitis Aalmann Linnujämmi luulekonkursi, lisaks esineb ta sageli luuleprõmmudel, kus on korduvalt Eesti võistluse finaali pääsenud. Ta on õppinud eesti ja soome-ugri keeleteadust ning tegeleb ka maalimisega. Aliis Aalmanni novellid on ilmunud ajakirjades Värske Rõhk, Looming ja Vikerkaar, kogumikus „Armastus pärast ja teisi lugusid“ (2021) ja „Eesti novell“ (2024, 2025). 2024. aastal võitis ta novelliga „Mina ei käinud siis veel koolis“ niihästi ajakirja Looming auhinna kui ka Friedebert Tuglase novelliauhinna.