Kukulind

Selleks nädalavahetuseks olid Leskede klubi liikmetel igaühel omad plaanid: Emma pidi sõitma Saaremaale juubelile, kohtunik Berklund hea kolleegi matustele, õed Lilleväljad Tallinnasse kunstioksjonile ja Saima oma vana EÜE rühma kokkutulekule. Väiksesse mereäärsesse Parmoja külla pidi jääma ainult Rolf, kes oli veendunud, et midagi muud kui igavust eesootavatest päevadest loota ei ole. Rohkem eksida ei oleks ta saanud. Saimale tundub, et nende kokkutuleku kurvalt lõpetanud juhtum pole ei õnnetus ega äkksurm. Muud alust tal oma kahtlustustele ei ole kui tühi konjakipudel ja nutsakuks keeratud froteerätik, mille üks ots on tahmane. Aga väga raske on midagi uurida, kui kellelgi pole kohustust sulle tõtt rääkida. Siin peab Leskede klubi appi tulema. Ja muidugi nad tulevad. Leskede klubi on aidanud politseil kuritegusid lahendada juba mitmel korral varemgi, millest saab lugeda raamatutest „Armulauamõrv“, „Kadunud asitõend“, „Natali“, „Postkast nr 4“, „Varemerohi“, „Kimalase lend“. Ise nad ennast detektiivideks ei pea. Või nagu pensionil psühhiaater Rolf ütleb: „Sa vaata asja selle kandi pealt, et meil kellelgi pole kohustust asja uurida. See, et me juhuse tahtel oleme sattunud mõnikord sellele teele, on tegelikult olnud meie jaoks nagu teatud seiklus. Ja nii tulebki seda võtta. Kui meil õnnestub midagi teada saada ja seeläbi ehk ka maailma veidi paremaks muuta, on hea. Kui ei õnnestu, on selleks teised inimesed, kes ükskord ikka tõe välja selgitavad.“