Päev oli ilus ja kuum. Kolm perekonda veetis aega mere ääres mõnusal liivarannal. Need pered olid omavahel sõbrad: kõik emad ja isad. Ja nende perede lapsed olid ka omavahel head sõbrad. Nii otsustatigi terve pika päeva üksteisega koos olla, võeti päevitamistekid ja toidukorvid kaasa ja tuldi vee äärde. Mitu korda käidi vees suplemas, aga siis heitsid emad ja isad päevitama ning lapsed ilma nendeta vette minna ei tohtinud. „Minge ehitage liivast midagi,“ ütles Jaagu ja Mari ema uniselt, rannakübar näo peale tõmmatud. Siis päevitas ta edasi. „Ehitage kohe midagi suurt,“ soovitas Stjopa ja Leena isa. „Sellega on teil rohkem tegemist.“ Ja lapsed ehitasidki. Ehitasid oma Eesti.