Eesti poliitika on nagu etendus, mis on kestnud aastakümneid ilma korraliku lavastajata, kuid publik ei saa silmi laval toimuvalt – või noh, hääletussedelilt – ära. Tegelased vahetuvad, ent süžee püsib ikka hämmastavalt sarnane: lubatakse võimatut, unustatakse kiiremini kui eelarveaugud tekivad, ja lõpuks jääb rahvas mõtlema, kas see kõik on päris või lihtsalt väga hästi kirjutatud poliitiline absurdikomöödia.
