Maa sool

Arnold Laugus (sünd. 1917) debüteeris 1940. aasta novembris näidendiga “Lunastatud põld". 1944. aastal läbis Laugus pedagoogilised kursused ja kutsuti seejärel tööle Tallinna 22. Keskkooli, endisesse Westholmi Gümnaasiumi. Sellest Lauguse koolielu teemaline mälestusteraamat räägibki.
Käsikirja kallale asus autor 1950-ndatel aastatel, rööbiti õpetajatööga, nii et omamoodi on see ka päevaraamat, kandes samas ilukirjanduslikku pretensiooni ja aidates täita salajast kirjaniku-unistust. Kummatigi on autor muutnud raamatus tegelaste nimed, võttes teoselt seega võimaluse olla stiilipuhas mälestusteraamat – ent mida see oma olemuselt ometi on. Ka aega ja ruumi on kohati raske määratleda, sest märgitud on vaid kooli töölemineku aeg, sügis 1944, ülejäänud aja kulg jääb lugeja arvata. Raamatu teljeks on ennekõike õpetajad ja nende vahelised suhted. Laugus kirjeldab õige täpselt oma õpetajakogemusi ja pedagoogiks küpsemist, nii on suuresti tegemist ka teeneka koolmeistri vaimse testamendiga, kus lahatakse igipõliseid pedagoogilisi probleeme ja arutletakse inimloomuse üle.
Arnold Lauguse raamat kannab endas värvikalt nõukogude ajastu vaimu, olles ühtaegu ka optimistlik ja paremat tulevikku uskuv. Selles on küll tunda autori rõõmu tublist tööst, kuid samas on raamatus selgesti tajutav ka vastuolulisusest lõhestatud ajastu hingus.
1972. aastal läheb Arnold Laugus pensionile. Ning nüüd saab ta hakata teoks tegema oma ammust unistust täielikult iseseisvast loomingulisest tööst. Ta hakkab maalima. Ja ta teeb seda niivõrd suure pühendumuse ja järjekindlusega, et tal õnnestub väljuda isetegevuskunstniku staatusest, leida tunnustust ja tähelepanu, saada vastu võetud Eesti Kunstnike Liitu ja valitud selle auliikmekski. Arnold Laugus on Eesti nimekamaid naiviste, kelle töid leidub paljudes muuseumides ja erakogudes.