"Robert Turini elu on elatud, kuigi ta on alles neljakümne viie aastane. Ent üks siht on tal veel: ta tahab iga hinna eest jõuda Šveitsi. Sest seal saaks ta ise otsustada, millal on lõpp. Veelgi rohkem meeldiks talle see, kui ta poleks ravimatult haige, aga diagnoos on vääramatu: hulgiskleroos. Selleks et oma naisele mitte koormaks olla, kolib ta ära hooldekodusse, vabatahtlikult ja varakult. Kuid see joodik ja naistemees, kes kõik ilustamata välja ütleb, pole just kerge hoolealune, seda märkavad õed peagi. Oma seisukorra halvenedes otsustab ta ise oma elule punkti panna, enne kui selleks on liiga hilja. Südantlõhestavalt koomiliselt jutustab see romaan viimastest asjadest, ja eelviimastest – elust selle kohutavas ilus ja võimatusest öelda, millal tuleks lugeda see lõpetatuks."