Mata mu süda telemajja

„Mis juhtub peale esimest tundi?“ küsis Elo oma esimese suure otseülekande eel. „Nagu elu on näidanud, algab siis kaos,“ tähendas pearežissöör isalikult vastuseks. „Telesaade ei saa valmis. See läheb eetrisse. Alati,“ kirjutab režissöör Elo Selirand, kasutades Mati Talviku sõnu. Matit sundis ta ühe saate käigus üle Narva jõe ujuma, aga huvitaval kombel oli saatejuht režissööri kapriisiga nõus. Elo on teinud režissöörina tuhandeid tunde otseülekandeid ja salvestanud laste-, teatri-, lavastuslikke saateid. Nii suur- kui minivorme. Töötanud raadios, olnud mängufilmide juures režissööri esimene assistent, kirjutanud 10 raamatut. Osa neist Aliis Jõe nime all. „Tormpuudlane“ sai A. H. Tammsaare preemia. Autorile omase huumoriga („huumor“ on siin veel vähe öeldud – see raamat ajab luksumiseni naerma) kirjeldab ta olukordi ja räägib inimestest, kes on ekraanil, ja neist, kes jäävad kaadri taha. „Ning nagu kaadri autor on jäänud ajas anonüümseks, on jäänud anonüümseks paljud inimesed, kelleta miljonite elu oleks teistsugune. Liialdamata. Mul on hea meel, et ma saan mõnest neist kirjutada.“ Paavsti külaskäik Tallinna, tragikoomilised seigad matuseülekannetelt, staaroperaatori tuleristsed, murtud luud ja haiglast põgenemine … Ükski saade ei ole lihtsalt saade – see on seiklus, milles pead sa vastu pidama. Parem on nina mitte norgu lasta.