Mis tunne on olla tänapäeva maailmas ühe väikerahva esindaja, kui seda rahvast peaaegu et enam ei ole? Kui selle keel on kadumas koos vanavanemate põlvkonnaga ja vaimuilm jõuab sinuni vaid küsimusi tekitavate katketena? Sa otsid midagi ja ka leiad, kuid kas see on ikka see, mille poole oled püüelnud? See autobiograafiline jutustus on kui ühe nüüd Eestis elava vepsa naise kiri oma rahvuskaaslastele. Vepslased on eestlaste lähemaid sugulasrahvaid, kelle ajaloost on suurem osa möödunud Vene impeeriumi rüpes. See on lugu kultuurilistest kontaktidest ja kokkupõrgetest tänapäeva Venemaal, Soomes, Kreekas, Eestis. See on ühe noore naise lugu, kes tahab koju, mida enam ei ole.