Michelangelo

Michelangelo elul olid kolossaalsed mõõtmed. 31-aastasena peeti teda Itaalia parimaks kunstnikuks; ammu enne seda, kui ta ligi 90-aastasena suri, oli laialt levinud arvamus, et ta on kõigi aegade suurim skulptor või maalikunstnik (tema vaenlaste meelest aga ülbe ja tahumatu petisest ihnuskoi). Aastakümneid töötas ta igimuutuvas sündmuskeskmes, ajal kui Euroopa elas renessansis. Tema teoste kohta, mille hulka kuuluvad Sixtuse kabeli laemaaling, „Viimne kohtupäev“ kabeli altariseinal ja marmorist hiiglane Taavet, saab harva öelda, et need on väikesed või kergesti teostatavad. Nagu antiikmütoloogia kangelastel – näiteks Heraklesel, kelle kuju tegi Michelangelo noorpõlves –, oli ka tema elu täis jõukatsumisi ja vaeva. Martin Gayford on oma raamatus kirjeldanud, kuidas muutis Michelangelo jäädavalt meie ettekujutust selle kohta, milline võib olla üks kunstnik. Martin Gayford on kunstiajaloolane ja -kriitik. Ta õppis filosoofiat Cambridge’i ülikoolis ja kunstiajalugu Londoni Ülikooli Courtauldi kunstiinstituudis. Kolme aastakümne jooksul on ta kirjutanud suurtest kunstnikest ja muusikutest ning teinud regulaarselt kaastööd ajalehtedesse, ajakirjadesse ja näitusekataloogidesse.