Minu Bulgaaria. Epiloog 2026

Maandun lennukiga öises Sofias koos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub Euroopa Liit, kõik saavad rikka- maks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Kodu igatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaovad lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, tüssamiste ja hapude viinamarjade maa.