Minu Filipiinid

„Madle, ma ei saanudki põletada!“ hõiskab mu allameetrine sugulane Võrtsjärve-äärses majas. Konfiskeerin hooleta jäetud tikud ja laterna. „Aasta tädi,“ mõtlen veel. Koer niutsub. Tema käis metsas rebaseurus pahandust tegemas ning sai käpaga vastu vahtimist (tõenäoliselt küll asja eest). Teen talle pai ja samal ajal kurdan sõbrale, et ma ei oska siia pagana tagakaanele midagi kirjutada ja ta pakub, teadmata, millest see raamat üldse ongi, e t „aga kirjuta midagi samas stiilis nagu ülejäänud raamat“. Nojah, ausalt öeldes võtab see üsna hästi kokku mu aja Filipiinidel, kus samuti vaevu midagi kontrolli all oli. „Ma töötan Saksa Punase Risti jaoks, see tähendab...“ ei jõua ma lauset lõpetada, et mainida, kus ja miks ma pilte klõpsin ja artikleid trein. „Kriik,“ teeb minibuss Palawani saarel, pidurid põhjas. „Oppaa,“ teeb bussijuht. Ta avab ukse ja hüppab välja. Kurvi peal on toimunud liiklusõnnetus. Jumal olgu tänatud taibukate juhtide eest. „Meil on doktor autos! Punasest Ristist!“ karjub ta. Mina saan samal ajal bussis miniataki ja kujutan ette lõhkiseid päid ja jalgu, mida oma ajakirjanikuharidusega lappima tuleb hakata. Tere tulemast, kauaoodatud puhkus!