„Appikene! Ära seda küll tee! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa
köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!”
Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese
suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe
naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne
kui see pole veel alanudki?
Olen moslem juba kakskümmend neli aastat, abielus kakskümmend. Pean seda
täpsustama, sest arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka
maine kogemus. Minu kogemus on mind toonud läbi lapsepõlve eneseotsingu
Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise
Kuveidis, koduperenaise-elu Marokos ja koolijuhitöö Šotimaal kuni tõdemuseni, et ma
olen, kes ma olen. See kõik on osa minust, olen mosaiik oma elukogemustest ja
tõdemustest, nagu me kõik.