Mis juhtub siis, kui ei suuda enam edasi minna? Aga siis just tulebki seda teha, suruda oma viimase jõuga gaas põhja ning söösta tundmatusse. Olin oma elus jõudnud kriisi, mis oli ligi hiilinud nii vaikselt ja märkamatult, et ma ei näinud ühtki hoiatusmärki. Ning samal ajal ärkas minus mingi tung. Seesama tung juhatas mind lõpuks ilusasse võõrasse linna. Linnaga sulasin ma ühte ning siin lehekülgedelgi ei ole võimalik vahet teha, kummast parajasti jutustan. Tšehhimaa pealinn Praha, kus olen viimastel aastatel palju kordi käinud, on inimese sisemise võitluse areeniks ideaalne koht. See kuulub oma pika ja sageli julma ajaloo ning võimetuks tegeva iluga nn igaveste linnade hulka (nagu ka Rooma, Pariis või London), milles möödanik, ajaloo pöördepunktid ja kriisihetked ning neis hetkedes elanud ja teinekord väga meeleheitlikke tegusid teinud inimesed segunevad kuldseks tolmuks, mis rahustab ja lohutab. Kõike on alati ka varem ette tulnud. Inimloomus ei ole kuigi palju muutunud. Sa ei ole üksi. Selles raamatus tänan oma imelist linna enda elu eest.