Minu Tokyo

Blondeeritud juuksepahmakaga geipoiss Yūto võtab lonksu kanget jooki ja vaatab mulle otsa. „Kas sinu meelest on normaalne, et inimene võib ööpäev läbi juua, karaoket laulda, pidutseda või mängukeskuses aega veeta? Nagu põrgumasin, mis ei peatu kunagi.“ „Võib-olla mitte üleüldiselt,“ vastan ma. „Aga normaalne Tōkyō jaoks. See on nagu tänapäeva paradiis. Kõik on võimalik, igal ajal.“ „Paradiis ehk küll,“ ütleb Yūto, „aga veidi väärastunud paradiis. Kas piiride puudumine teeb meid õnnelikumaks?“ Kahekümne kuue aastaselt Tōkyōsse kolides satun maailma, kus näib olevat võimalik kõik. Ka see, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Ahmin endasse uusi kogemusi, sõprussuhteid ja armumisi ning unustan pahatihti, et tulin siia tegelikult akadeemilist teadustööd tegema. Mida tähendab luua kodu paigas, mida oled pikalt idealiseerinud? Kas kuuluvustunne sünnib keelest, kultuurist ja kommetest või millestki hoopis tabamatust? Kus lõpeb vaimustus muinasjutumaailmast ning algab päris elu?