Mu hing on mets

Olen luulet lugenud ja kogunud aastakümneid ja maailm ilma luuleväeta tunduks mulle väeti ja armetu. Mari Tarand ja Jaak Känd inspireerisid mind luulet ka pähe õppima - nii olen pikkadel tööpäevadel piimakarjatalus toitnud end Alliksaare ja Alveri loominguga. Regressiooniterapeudiks õppides andis kohtumine Siselapsega üheksa aasta eest mulle julguse otsida kontakti ka enda sisehäälega. Nüüd olen esinenud luuleõhtutel Tallinnas, Kuressaares, Pärnus. Kõhklesin kaua kas need tekstid säilitavad oma puudutava väe ka ilma mu hääleta. Aga kui lugeda mitu korda... Kuid lausutu laukasse upud vahest alles kümnendal ujumiskatsel ja siis juba heliseb ta hinges. Oma esimese buketiga püüan taas lähendada inimhinge ja loodust, valutan südant hävingu pärast, mis koputab, koputab... Kas peale luule on veel vahendit hulluse peatamiseks? Ometi laulduna luule tõi vabaduse ja öeldakse, et revolutsioon algab väikestest asjadest. Jää hüvasti, kallis ema, ja pea vastu, Maaema!