“Mu kõhus on liblikate surnuaed” - igapäevaselt oleme ümbritsetud kujundite, metafooride ja sõnakõlksudega. Eriti ülevaid emotsioone on tihtilugu keeruline ridadele paigutada. Ilmselt oleme me kõik kuulnud värvikat väljendit “mul on liblikad kõhus” - need neli sõna peidavad endas meeletut õnnekihinat elevust. Teatavasti elavad liblikad aga võrdlemisi vähe, kuid kas sama kehtib ka äsja nimetatud tundmuse kohta? “Mu kõhus on liblikate surnuaed” kujutab endas pettumuste metafoori. Aga kas langenud liblikad, kes kord kõhuõhus pöördeid teinud, ka taas tiivatuhast tõusevad? Vastus peidab end juba raamatukaante vahel.