Olev Subbi (1930–2013) loometee kestis pool sajandit. Juba väga noorena kunstnikuks saada ihanud Subbi alustas 1940. aastatel kunstiinstituudis õppimist, kuid küüditati juba pool aastat pärast kooli algust. Kaheksa aastat viibis ta Siberis, aga kohe pärast naasmist jätkas õppimist. Subbi esimesed näitused toimusid 1960. aastatel ning tema looming sai kiiresti tuntuks ka väljaspool Eestit: üle 70 Olev Subbi teose on arvukates erakogudes Soomes, Saksamaal, Hollandis, Rootsis, USAs, Itaalias, Šveitsis, Austrias, Jaapanis ja Kanadas.
Olev Subbi sõnul olid tema maalimispõhimõtted algusest lõpuni samad. Ta jätkas pallaslikke maalitraditsioone, kus esikohal olid värviga seotud küsimused. Subbi oli tuntud oma töömahuka ja kihilise maalimislaadi poolest, kus erinevad õrnad värvipinnad tänu tihedale pintslikirjale segunesid, kattusid, põimusid.
Lisaks maali iseväärtustega seotud küsimustele huvitasid Subbit veel mälu, ilu ja ruumiga seotud küsimused. Eriti oma varastel maalidel kujutab ta sageli esemeid, mis viitavad tema lapsepõlveajale 1930. aastatel. Toonased mööbliesemed või põllutööriistad olid tema jaoks ühtlasi ideaalmaailma märgid, mille järele Subbi igatses läbi kogu oma loomingu. Tema teoseid on vaadatud ka paralleelmaailma ehitamisena, kus püüeldakse pidevalt ilu ja harmoonia absoluudi poole. Seda püüdlust kandsid ka Subbi aktid, mis polnud niivõrd erootilised, vaid üks viis, kuidas kunstnik soovis luua idealiseeritud paralleelmaailma.
2025. aastal tähistatakse Eesti Rahva Muuseumis toimuva ülevaatenäitusega „Täiuse poole püüeldes“ Olev Subbi 95. sünniaastapäeva. Siin kataloogis on suurelt reprodutseeritud kõik näitusel osalevad teosed. Näituse kuraator Eero Epner on oma essees vaadelnud Olev Subbi maalide iseväärtusi ja keskendunud eelkõige teoste koloriidile ja kompositsioonile, aga ka kunstniku eelistustele esemete ja süžeede osas, mis on jõudnud teostele. Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur etnoloog Anu Kannike kirjeldab esemete ja mälu vahelisi sidemeid ning eestlaste mäluankruid – millised on eestlaste jaoks olnud tähenduslikumad esemed ja tegevused.
Olev Subbi’s (1930–2013) creative career lasted half a century. Having yearned to become an artist from a very early age, Subbi began his art studies at the State Art Institute in the 1940s, but was deported to Siberia only half a year later. He spent eight years in Siberia, and resumed his art studies immediately after his return. Subbi’s first exhibitions took place in the 1960s, and quite quickly, his art gained recognition outside Estonia, too: there are more than 70 works by Olev Subbi in numerous private collections in Finland, Germany, the Netherlands, Sweden, the USA, Italy, Switzerland, Austria, Japan and Canada.
According to Olev Subbi, his painting principles remained the same from the beginning to the end: he followed the Pallas Art School traditions of painting, where colour was the first priority. Subbi was known for his labour-intensive and layered manner of painting, in which various subtle surfaces of paint applied in dense brushstrokes blended into each other, overlapped and intertwined.
In addition to the intrinsic values of painting Subbi was also interested in issues related to memory, beauty and space. His early works often feature objects that refer to his childhood in the 1930s: items of furniture or farming tools from that period were symbols of an ideal world, for which Subbi yearned throughout his oeuvre. His works have also been regarded as a parallel world under construction, in which he strives for absolute beauty and harmony. This aspiration was also evident in Subbi’s nudes: instead of conveying eroticism, they were yet another means of creating an idealised parallel world.
In 2025 the 95th anniversary of Olev Subbi’s birth is being celebrated in the Estonian National Museum with the exhibition Olev Subbi: Striving for Perfection. This catalogue features large reproductions of all the works included in the exhibition. In his essay, the curator of the exhibition Eero Epner has examined the intrinsic values of Olev Subbi’s paintings and focussed primarily on the colour and composition of the works, also touching upon the artist’s preferences for objects and plots. The ethnologist Anu Kannike, a senior researcher at the Estonian National Museum, describes the connections between objects and memory and the memory anchors, i.e. the most meaningful objects and activities for Estonians.
